Tarvastu Gümnaasium

Comenius 2007 - 2009

2007. aasta sügisel sai alguse rahvusvaheline projekt, milles osalevad koos meie kooliga Ilgini Anadolu Lütseum Türgist ja Flensburgi Kurt Tucholsky nim gümnaasium Saksamaalt.

Viimased uudised

Valmisid fantastilised kunstiteosed

Ideede rohkuse ja kunstilise lahendusega silmapaistvad taiesed valmisid kunstiõpetaja Küllike Bärengrubi juhendamisel. Õpilased teostasid oma tööd erinevates tehnikates üldpealkirja all „Kuumavee tootmine“, mis on üks osa rahvusvahelisest projektist. Osa võtsid 8. - 11. klassi noored, kes oma talendikusega on varem nii koolis kui ka väljaspool silma paistnud. Igatahes võime nüüd oma kunstimappi täiendada fantaasiaküllaste töödega ja olla rõõmsad, et meil on nii palju erinevas vanuses kunstiandega noori.

Projektijuht Helgi Alliksaar

Seiklusrikas reis Saksamaale

november 2008

Kolme kooli rahvusvahelises projektis osalevate õpilaste ja õpetajate järjekordne kohtumine leidis aset Flensburgis, Taani riigiga piirnevas Schleswig-Holsteini liidumaal asuvas kõige põhjapoolsemas linnas. Meid võõrustas seekord Kurt-Tucholsky-Schule, kellel on aastate jooksul loodud sõprussuhteid erinevate riikide eriilmeliste koolidega ja nüüdsest on ka meil au kuuluda sellesse rahvusvahelisse seltskonda.

Flensburg on rohkem kui 700 aastat piirilinnana Saksamaa kaardil tähtsat rolli etendanud ja tuntust kogunud just kaubateede ristumiskohana. 34 kilomeetri pikkune rannajoon rohkete liivarandade, paradiisliku surfamisvõimaluse, kuulsa jahisadama ja üllatuslikke matkaradu pakkuva metsavööndiga on meeldiva puhkuse ja tervisliku ajaveetmise paigana tuntud terves Euroopas.

Aga meie eesmärk polnud seal pimedal novembrikuu nädalal puhkusevõlusid nautida, vaid koostöös uusi ettevõtmisi kavandada ja loomulikult ka kohapealse eluoluga ennast kurssi viia. Koolimajas veedetud töörohked tunnid, mitmed väljasõidud ümbruskonna vaatamisväärsustega tutvumiseks, õhtusöögid meeleolukas miljöös, soe ja südamlik vastuvõtt kodudes tegi meie võõrsil viibimise vihmasest ilmast hoolimata meeldejäävaks.

Kool ise on väga uuendusmeelne ja lapsesõbralik, harjumatult vaikne 1400 õpilasele ja sadakonnale õpetajale vaatamata. Eri tasapinnaline, hajutatud ruumipaigutus võimaldab 5.-10. klassi õpilasi hoida rahulikult üksteisest lahus ja samas ka koos, ilma et keegi kellelegi jalgu jääks. Põrandaid kattev vaip summutab jalgade müdina ja on mõnus ka pikaliviskamiseks, kui keegi selleks vajadust tunneb. Loomulikult eelistavad vanemate klasside õpilased rohkem omaette olemist ja mõnusaid diivanitega varustatud nurgakesi võis kõigis maja tiibades märgata. Koolis puudub garderoob ja söökla meie koolide mõistes. Lapsed nosivad kodunt kaasa võetud võileibu või siis külastavad kooli kohvikut, kui selleks pikemal vahetunnil mahti jääb, aga tormi ei joosta ei saiakestele ega ka muudele maiustustele. Üleriided võetakse klassiruumi kaasa ja riputatakse kas nagisse või tooli seljatoele.

Ka õpetajate eest hoolitsetakse hästi. Igal ainesektsioonil on oma ruum koos kööginurga ja kõige sinna juurde kuuluvaga. Üldine õpetajate tuba ei mahutagi korraga sadat pedagoogi, seepärast on eriline tähtsus just töökabinettidel. Meie koolide keemia- ja füüsikaõpetajad läheksid kindlasti kadedusest roheliseks, kui nad neid tohutuid õppevahendite hoidlaid näeksid. Ka tööõpetuse ja kunstiklassid pakkusid elamusi, rääkimata hiigelsuurest kolmeosalisest võimlast, mille iga osa andis meie suure saali mõõdu välja.

Sõit läbi Saksamaa kujunes üllatusi pakkuvaks. Peamiselt küll seetõttu, et lennureis Riiast Berliini oli meile kõige soodsam ja sealt edasi rongiga tundus kõik nii huvitav... Õigemini erutav ja pingutusi nõudev. Aga ülla eesmärgi nimel vaeva nägemine on tagantjärele igati asjakohane. Vähe sellest, et meie Saksamaa rongijaamadest midagi ei teadnud, ei osanud osa sakslasi, kellega me suhelda proovisime, ka piisavalt inglise keelt ja seetõttu õnnestus meil rongidega seigeldes sihtkohta jõuda alles pärast keskööd, kusjuures odav sõit ei ole kindlasti ajavõit.

Kokkuvõttes peab mainima, et meie kooli kolmel õpetajal ei õnnestunud sellel reisil piisavalt poodelda, küll aga saime mööda loendamatuid treppe üles-alla kohvreid tirides õpilastele ellujäämise kursuse korraldada.Oma võimete ja kaaslaste kannatuse proovilepanek liitis kogu grupi tõeliseks sõpruskonnaks, kes julgeb kindlasti ka tulevikus katsumustele vastu seista.

Saksamaal käisid Triinu Blumenfeldt, Teele Tiigi, Vallo Veiper, Merlin Almre, Lukas Pertel ja Kerttu Kruusla ning õpetajad Enna Ojaots, Marika Kovru ja Helgi Alliksaar.

Kolme kooli kohtumine 18. - 25. mail 2008

18. mai Külaliste saabumine Eestisse.

19. mai Kohtumine koolis, tutvumine koolimajaga, ühise kunstinäituse ülespanek, ringkäik koolimajas ja Tarvastu kirikus, Kärstna kooli külastus, kohtumine vallajuhtidega, rahvuslik õhtu rahvamajas.

20. mai Rabamatk Soomaal, konverents rabade tähtsusest, õhtul pidu.

21. mai Ekskursioon Lõuna-Eestisse.

22. mai Külalised tundides, õpetajate projektikoosolek, spordivõistlused, maavanema vastuvõtt ja jalutuskäik Viljandi linnas.

23. mai Kontsert koolimajas, kunstivõistluse parimate autasustamine, pärastlõuna Lusika talus.

24. mai Päev Tallinnas. Saksa külaliste lahkumine.

25. mai Türgi külalised lahkuvad Eestist.

Kuidas nädal möödus?

Maikuu eelviimasel nädalal võõrustasime meie, Tarvastu gümnaasiumi Comeniuse projektis osalevad õpilased ja õpetajad, külalisi Saksamaalt ja Türgist. Juba lennujaamast alanud vastuvõtt kujunes südantsoojendavaks sündmuseks kõik need 8 päeva, mil me erilise hoolega oma uusi ja vanu sõpru mööda kaunist Eestimaad sõidutasime. Erilise tunnustuse pälvis meie tiim üksmeele ja hästi läbimõeldud kava organiseerimise eest.

Esimesel päeval võisime koolis koos juhtkonnaga korraldatud seminaril tõdeda, kui palju on meie koolide korralduses ühist Saksamaaga ja kui erinev on siiski idamaade traditsiooniline koolivõrk.

Pärast muljetamist ja tervituste jagamist hakkasime valmistuma õhtuseks koosviibimiseks, mille temaatika oli rahvuslikkusest kantud ja võimaldas huvilistel eri kultuuride iseolemisest aimu saada. Õpilased sõbrunesid kiiresti ja ühisosa leidmine polnud kuigi keeruline, eriti see, mis puudutas tantsude õppimist.

Teisipäeva hommikul suundusime koos Soomaale rabamatkale, sõime lõkkel keedetud suppi ja külastasime Tõramaal asuvat keskust, kus ühtlasi toimus väike konverents. Ingliskeelsete ettekannetega esinesid meie õpilased Kerttu Kruusla ja Triin Blumenfeldt. Mõlema ettekande tarvis aitasid materjali koguda Teele Tiigi, Merlin Almre, Triinu ise ja õpetajad Marika Kovru ning Helgi Alliksaar. Külalisõpetajad kiitsid meie laste keeleoskust ja Powerpoint’i esitlust, mida aitas koostada õpetaja Enna Ojaots.

Raba oli nii sakslastele kui türklastele avastamata maa, mis pakkus meeldivat puhkust ja tekitas neis ühtlasi imestust puutumata looduse näol. Eriti vaimustunud olid meie Saksa kolleegid, kes leidsid võimaluse looduse rüppe kauemaks jääda ja tänu Romet Koserile, meie huvijuhile, said läbi käia teisigi õpperadu.

Kolmas päev viis meid kõiki Otepääle, kus tegime varahommikuse tiiru Tehvandi suusakeskuses, sealt edasi suundusime Põlvamaale ja päeva olulisimaks sihtpunktiks oli Värska sanatoorium. Giidi juhendamisel tutvusime selle raviasutuse igapäevaeluga ja külastasime protseduuride ruume. Värska vee tervislikkuses pole enam kellelgi kahtlust.

Õhtupoolikul jõudsime veel tutvuda Tartu linna vaatamisväärsustega ja koduteel vahetasime külalistega muljeid väsitavast, aga samas erakordsest päevast.

Järgmine hommik tõi meid kõiki kokku koolimajja, kus lapsed sportisid ja õpetajad tegid kokkuvõtteid ning arutasid tulevikuplaane.

Reede hommik möödus väikese kontserdi kuulamise ja teejoomisega.

Pärastlõunane pidu kutsutud külalistele, majutajate peredele ja kõigile projektis osalenutele toimus Lusika talus ja oli mõeldud tänuõhtuna tehtud töö eest ja ühtlasi kinnituseks sellele, kui tore on omada sõpru maailma eri paigus.

Projektis osalejad on siiralt tänulikud vallavalitsuse toetuse eest. Loodame meeldiva koostöö jätkumist ka edaspidi.

Helgi Alliksaar, projektijuht

Comeniuse kaudu Osmani impeeriumi valdustesse....
30. nov 2007

Tarvastu gümnaasiumi neljal õpilasel ja õpetajal õnnestus tänu Comeniuse projektile külastada Türgi vabariigi loodepoolsesse ossa jäävat Konya maakonna väikelinna Ilgini. Kuivõrd see meie mõistes väikelinn on, aga türklaste jaoks pole 23 000 elanikku mingi näitaja. Linn asub maakonna keskusest Konyast, mille rahvaarv on 1,3 miljonit, umbes 80 km kaugusel. Mõiste „umbes“ tuleneb nende kombest vahemaid mõõta peamiselt sõidule kulutatud ajaga.

Sõidukiirus sõltub juhi oskusest ja julgusest, mitte liiklusreeglite järgimisest, seda ka mägistel, vägagi keerulistel radadel. Kaootiline liikumine linnatänavatel oleks närvilise eestlase kindlasti kiruma pannud, aga türgi temperament väljendus enamasti üksnes tuututamisega ja seejärel jätkus sõit jälle soovitud stiilis.

Tänavate ja teede heakord oli pöörvõrdeline neid ääristavate hoonetega, millest mõned kokkuvarisemise äärel tundusid olevat. Õnneks saime esimesest ehmatusest ruttu üle ja ükski katusekivi ei kukkunudki kaela. Kohati oli märgata ka katuse puudumist – see oli asendatud kilega. Majad on üles laotud suures osas savist ja mingist kohalikust kivimist, mida sealne loodus rohkesti pakub, aga linnapildis kohtab ka moodsamaid, klaasist ja betoonist uhkeid ja moodsaid ehitisi.

Eriti türgilikult mõjub poekeste ja turukeste rohkus, kusjuures kaubahinda peab müüjalt otse küsima, sest siltide maania pole nende kultuurile omane. Sama kehtib ka prügi ja igasuguse lagunenud või lihtsalt laokile jäetud eraomanduse kohta. Mis otseselt elamist ei sega, see võib rahulikult samas kohas seista veel aastaid.

Ilgin on ainulaadne ja ajalooliselt huvitav piirkond Türgi aladel, mis püüab jõudumööda ahvatleda turiste oma suurepäraste termaalide ja külalislahkusega. Termaalid on kuumaveeallikad – maapinnast voolab välja 42kraadine mineraalidega küllastunud vesi. Nautisime seda meiegi Ilgini puhkekeskuses marmorbasseinides, saunades ja mullivannides. Kohalik rahvas käib seal päris usinalt oma tervist praavitamas. Hotelli personal tegi kõik võimaliku meie heaolu tarvis, sest olime seal esimesed välismaalased ja pealegi nii kaugelt kohale sõitnud. See oli ka nähtavasti põhjuseks, miks meid linnavalitsuse poolt nii soojalt vastu võeti. Aga tähtsate meestega kohtumistest veidi edaspidi.

See piirkond on kuulus oma siiditeega, mida mööda liikusid kaamelikaravanid Hiinast Euroopasse. Ja nii mõnigi maantelõik Ilginist maakonnakeskusesse Konyasse ristus selle muistse rajaga ja tuletas meelde ajalooõpikust loetud peatükke.

Tagasihoidlikele eestlastele jättis kahtlemata kõige sügavama mulje kohalik söömiskultuur. Nende tavatult rikkalik toidulaud oli kaetud imepäraselt valmistatud roogadega, millele lisandusid erilised vürtsid, salatid ja puuviljad ning meie grupi poolt eriti hinnatud, ainult selles piirkonnas valmistatud leib.

Leivaküpsetamist saime ka ise ühes traditsioonilises külakeses näha ja kuigi ainult üks meie õpetaja julges üleskutset „ise tehtud-hästi tehtud“ tegelikkuses järele proovida, oli see kogemus kahtlemata ettevõtmist väärt. Sündmuseks kujunes aga kogu seal külaseltskonnas veedetud aeg: tantsisime puulusikaid sõrmede vahel hoides, sõime üksnes veest ja jahust koosnevat üliõhukeseks voolitud nisuleiba, mille sisse keerati erinevaid täidiseid ja maitseaineid ning soovijad said ka eesli seljas ratsutada. Kohalikud lapsed olid elevusest lausa sõnatud ja kui kohalik rajoonijuht meie sealviibimise ajaks isikliku Volkswageniga kohale sõitis, läks tõsiseks peoks lahti. Igatahes fotoaparaadid välkusid kogu aeg ja meie sealviibimine jäädvustati ka videolindile. Meie muljetekoorem sai esimese päevaga pilgeni täidetud.

Tegelikult polnudki see meie esimene päev Türgimaal. Kuna lennureis Riiast ümberistumisega Istanbulis ja seejärel Antalyasse kestis kokku umbes 4 tundi, siis olime juba esimese päeva ennelõunal kohal. Võõrustajad Ilgini Anadolu Lütseumist ootasid meid 20-kraadises suvesoojas palmipuude all.

Sinna pidi jõudma ka meie partnerkoolide projekti kolmas osapool Saksamaalt Flensburgist, kuid kokkulepitud ajal neid ei olnud. Mida aeg edasi, seda tüütavamaks muutus sakslaste ootamine ja seetõttu otsustasime meie seltskonnale vastutulnud õpetajatega Antalya linnaga tutvuma sõita.

Kõigepealt viidi meid pärast väsitavaid sõidutunde ühte restorani lõunale. Oli see vast lõunasöök! Meile tundus algul pärast põgusat menüüga tutvumist, et igaüks saab lihtsalt soovitud praekese ja mingi joogi kõrvale, aga kus sa sellega. Taldrik taldriku järel kanti lauale salateid, leiba, lihapalasid ja kastmeid. Ja kui siis prae kätte järg jõudis, ei jaksanudki enam õieti süüa, sest liuad olid ikka veel lookas ja kõht sai vähemalt minul juba üksnes salateid proovides täis. Lõpuks küsiti veel, kas meil magusasoovi ka on, aga see oleks küll juba täiesti liiast olnud, seepärast keeldusime. Hiljem selgus, et olime väga ebaviisakalt käitunud, kuna restorani omanik tuli ise meid teenindama ja meie keeldumine käis firma au pihta. Andeks!

Antalya on teada-tuntud kuurortlinn, mida külastavad ka Eesti turistid. Sellesse piirkonda ostavad maju ja kortereid paljud välismaalased, et soodsas kliimas aastaringselt puhata või ka päriselt end sisse seada.

Antalya linna suurim vaatamisväärsus, Vahemere-äärne rand jäi meil küll külastamata, age see-eest viidi meid ülimaalilise kose juurde, mille ümbrus on muudetud populaarseks puhkepaigaks ja mille külastamise eest tuleb ka tasuda.

Sellist võimsat ja ühtlasi pilkupüüdvat koske meil Eestis küll vastu panna pole. Jälle üks looduse ime.

Pimeduse saabudes kihutasime edasi oma sihtpunkti suunas – Ilginisse. Tee oli käänuline, ohtlikult ülespoole turniv ülekoormatud mikrobuss laulvate lastega (meie õpilastega) tagapingil sööstis pimedusse. Kohati võttis südame alt õõnsaks, eriti kui täiskiirusel möödavihisevad rekkad mõne ootamatu kurvi tagant esile kerkisid.

Õnneks jõudsime teha meeliülendava vahepeatuse, et jalgu sirutada ja Rooma-aegse linna varemetega tutvuda. Kohe meie ees oli Bosporuse väin ja kaldapealsel amfiteatri varemed oma toretsevate joonia sammastega, mis olid hästi valgustatud ja mõjusid pimeduses eriti suursuguselt. See on tõeline turistide meelispaik ja ka meie saime tunda ühe kohviku terrassil teed juues nende kaugete aegade lummust.

Nii seigeldes jõudsimegi pika päeva lõpetuseks oma hotelli Ilginis. Meie üllatuseks olid ka saksa kolleegid pärast 6,5 tunnist sõitu Antalyast kohale jõudnud. Pärast viisakuste vahetamist ja kerget õhtueinet pugesime oma tubadesse, et järgmiseks päevaks välja puhata.

Mida me seal siis õigupoolest tegime? See turismindus oli lihtsalt üks boonus selle reisi tõelise eesmärgi kõrval. Tegelikult sõitsime külla oma partnerkoolile, et kavandada koostööplaane edaspidiseks. Aga selle projekti üksikasjadest ei ole mul kavas selles loos rääkida, sestap jätkan Türgi muljetega.

Minu enese jaoks oli tõeline kultuuriilming nende religioon ja kõik sellega seonduv: moseed, pearättides naised ja tütarlapsed (ka kooliõuel), hommiku- ja õhtupalvused, mis kostsid minarettidest linna igal tänavanurgal. Hoolimata sellest, et valitsev usk on islam, ei tunne ükski teine kogudus ennast ahistatuna, st türklased suhtuvad ka teistesse religioonidesse palju sallivamalt kui mujal islamimaades. Sellest tulenevalt ei olnud üllatus leida üks kristlik kirik keset Konya linna ja kohe tekkis kodusem tunne.

Aga siiki sain ma suurima elamuse Mevlana muuseumi külastamisest. Midagi nii erakordset ja samas hoolikalt hoitud pühamut on raske enesele ette kujutada, kui pole omaenda silmadega näha saanud. Käsitsi kirjutatud ligi tuhandeaastased koraanid, käsitsi valmistatud siidivaibad, mitmesugused kirjatarbed ja kogu selle iidse tarkuse jagaja pühamehe Mevlana kirjapandu – kõik see on oskuslikult talletatud tulevastele põlvedele. Siinkohal mõned mõtteterad Mevlanalt eneselt:

Helduses ja teiste abistamises ole nagu jõgi.

Teiste vigade esiletoomises ole nagu öö.

Vihas ja raevus ole nagu surnud.

Sallivuses ole nagu meri.

Tagasihoidlikkuses ja alandlikkuses ole nagu maa.

Selliste mõtetega võiks kokku võtta ka kohalike inimeste suhtumise meisse kui kallitesse külalistesse, keda oodati ja kelle heaks tehti kõik neist olenev,et me millestki puudust ei tunneks. Ja päevad möödusid justkui lennates.

Kuna meie õpilased olid paigutatud peredesse, siis puutusid nemad ka rohkem kokku igapäevase eluoluga ja kogesid oma võõrustajate hoolt ja tähelepanu rohkem kui meie, õpetajad. Viie päevaga harjusid nad sööma toitu, mida meie peredes ei valmistata, said võimaluse osaleda koolitundides ja tõdeda, et matemaatikat me sel tasemel küll ei oska, kuid inglise keelt räägime tunduvalt paremini. Spordivõistlused tõid mänguväljakule ka need õppurid, kes näiteks lauatennises esmakordselt käe valgeks said. Meile õpetati keerulisi sammukombinatsioone nende rahvatantsijate poolt ja meie õpetasime nende õpilastele “Tiiu, talutütrekest” ning “Oige ja vasembat”.

Kõik need asised kohtumised, lõbusad koosviibimised ja tõsised arutelud, konverentsid ja puhkehetked süvendasid meis veendumust, et meil on, mida jagada, mille üle uhkust tunda ja mida mälus talletada. Vastuvõtul linnapea ja rajooni juhtide juures tundsime endid tõeliste päevakangelastena, kelle arvamust küsiti ja keda tervitati kui väärika riigi väärikaid kodanikke.

Kõigi nende kohtumiste tipp oli küsimus hotelliketi juhatajalt: mida nad saaksid teha,et nende äri õitsema puhkeks? Julgesin ennastületavalt poetada: „ Õppige rohkem inglise keelt, tehke reklaami, korraldage kontserte või festivale ja kasige oma kodude ümbrust hoolikamalt.“

Ja selle peale jagasid nad meile hulganisti trükiseid, et me need kodumaale naastes laiali jagaksime.

Nii me siis tarisimegi türgikeelset kirjandust oma kohvrites kaasa ja pärast närvesöövaid tunde tagasiteel Istanbuli lennujaamas, kus me reisibüroo tekitatud segadust klaarisime, tulime järeldusele, et kohvrid on kuidagi eriliselt raskeks muutunud. Optimistidena tormasime Stockholmi lennukile ja ennast juba jälle eurooplasena tundes Estonian Air`i pardal unistasime ainult kiirest kojujõudmisest. Tallinna lennujaam tundus tõeliselt väike ja armas!

Helgi Alliksaar, Tarvastu Gümnaasiumi õpetaja ja projektijuht

Kuidas kõik alguse sai?

Sel õppeaastal sai meie koolis alguse projekt, milles osalevad peale meie veel koolid Saksamaalt ja Türgist. 17. novembril sõidavad projektis osalejad esimesele töökohtumisele Türki.

Projektiideede olulisemad valdkonnad, millest ka meie oma projekti koostamisel lähtusime, on seotud võtmepädevustega, mille hulka kuuluvad emakeele- ja võõrkeelteoskus, infotehnoloogiline pädevus, sotsiaalne ja kodanikupädevus, algatusvõime ja ettevõtlikkus, kultuuriteadlikkus.

Ettevõtmist toetab Comeniuse programm, mida rahastab Euroopa Liit ja mille kaudu toetatakse koolide koostööd, regionaalset koostööd õpetajate vahel, individuaalseid lähetusi, õpilaste reisimist, osalemist koolituskursustel ja tulevaste õpetajate praktikat erinevates Euroopa riikides. Programm on oma nime saanud Jan Amos Comenius Komensky järgi, kes elas aastatel 1592-1670 ja on tuntud kui filosoof, lingvist, usuteadlane ja pedagoogikateadlane.

Meie projekti idee sai alguse möödunud kevadtalvel, kui leidsin oma postkastist meili, mille autoriks osutus ühe tundmatu Türgi kooli õpetaja, kellega ma hakkasin kirju ja mõtteid vahetama. Me mõlemad otsisime omaalgatuslikult partnerkooli kusagil Euroopas ja nii see esialgne idee aina süveneski, kuni meiega liitusid ka õpetajad Poolast ja Saksamaalt.

Koostöö viis lõpuks selleni, et hakkasime kibekähku projekti koostama ja tänu õpetajatele, kes selle ettevõtmisega kohe liitusid, vormistasime vajalikud dokumendid ja selle õppeaasta algul selgus, et olime saanud heakskiidu ja ka rahalise toetuse Archimedese Sihtasutuselt Eestis.

Esimene töökohtumine leidis aset Türgis novembrikuus.

Kes projektis osalevad?

Projektis osaleb 20 õpilast 9.-10. klassist ja 6 õpetajat.

- Algusesse - Trüki -