Kroonika kajastab veel mitmeid spordipäevade tulemusi, kirjeldab ekskursioonide ja matkade radasid ning teatrite ühiskülastuste muljeid. Tekst on napp ja kuiv ning tundub, et rõõmu oli meie kooliajas vähe. Kas tõesti? Ometi mäletan, et naersin sel ajal väga palju. Mäletan, et meie klass ei olnud sugugi nii ideelis-patriootiline, nagu minu kirjutatud kroonikast paistab. Olime täiesti tavalised lõbutsemishimulised noored inimesed. Me tegime, ütlesime, kirjutasime, mida ühiskonna liidrid meilt nõudsid, kuid see kõik ei seganud meil tunda rõõmu kooliajast ja kaaslastega koosolemisest.

 Meie olime need, kes mudilaseeas õppisid ka vanas armsas algkoolimajas. Sellest ajast on meeles suured soojad ahjud, põnevad mängukohad iidsete puude all, hea kelgumägi, söögivahetunnid kohvisaiakeste ja teega, pikk koolitee –  talvel võeti mõnikord teel reele, kus juba suur hulk lapsi ees. Selles majas õppisime III klassini.Meid oli kaks paralleeli, õpetajateks Valli Karu ja Karin Joonsalu. Õpetaja Karu oli väga mahedahäälne ja rahulik. Meeles on üleüldine rahu, mis algkoolimajas valitses, oli kuidagi hea, turvaline ja olime sõbralikud.

4. klassi alustasime valges koolimajas. See oli suur muutuste aeg. Elu muutus erksaks ja põnevaks. Meie klassijuhatajaks sai noor eesti keele õpetaja Malle Kuningas. Temalt vist oleme eluteele kaasa saanud kõige rohkem väärtusi, millest sel ajal ei saanud aga aru. Ta pidas väga oluliseks, et meist saaksid korrektset eesti keelt kõnelevad inimesed. Püüdsime talle olla head õpilased.  Õpetaja Kuningas oli meiega kuni 11. kl lõpetamiseni koos, sest ta ei raatsinud meid varem maha jätta, kuigi abikaasa ootas teda Tallinna.

Selle aja jooksul, mil ta meid õpetas, sündis talle kaks last: tütar Anneli ja poeg Hannes. Meile, tüdrukutele, oli see väga huvitav. Vahetevahel tohtisime õpetaja lapsi hoida ja klassiüritustel olid nad ka vahel kaasas. 11. klassis, kui mängisime „Kõrboja peremeest“, oli ta Sauna-Eevi pojaks ja tegi 2-aastasena vapralt näidendis kaasa. 

Õpetaja Kuningas innustas meid lugema ja kirjandustunnid olid väga huvitavad. Imetlusväärne oli, kuidas tal meie jaoks oma väikeste laste kõrvalt nii palju energiat jätkus. Igal suvel olid meil mitmepäevased telklaagrid mere ääres, kus ise või lapsevanemate abiga toitu tegime. Üks kord oli ka talvelaager Nuias. Meenub, kuidas Pärnu rannas laagris olles läksime veel liinibussiga Lätimaale Ainaþi linna ekskursioonile, kus oli põnev meremuuseum. Ega tal meiega ka kerge olnud, sest klassi poisid tegid kõikjal tsirkust, ka tüdrukud olid murdeeas pirtsakad ja vahel tuli ette ka väiksemat sorti pahandusi.  

Kogu kooliaeg oli väga huvitav. Meie klassil oli kolm sõprusklassi: Nuiast, Tõrvast ja Leedust.  Tihti olid kohtumisõhtud. Need olid alati väga sisutihedad. Ühel 7. klassis toimunud üritusel oli  meie poistel ABBA muusika tantsuks. See oli kõva sõna, sest lääne muusikat naljalt ei saanud kusagilt. Leedulased käisid ka meil külas, ööbisid kodudes. Tegime neile kooli sööklas veel ise sooja toitu, piduliku prae. Klassivend Paavo õpetas siis tüdrukutele, kuidas õigesti kartuleid koorida, keeta, soola lisada, ja ütles, et tema abiellub ainult sellise naisega, kes oskab võrku punuda, soolikaid rookida ja ideaalselt süüa teha.  Ühel talvevaheajal käidi leedukatel vastukülaskäigul, omapead. See oli väga huvitav reis. Omapead reisimine oli üldse kombeks. Klassivennad Aare, Jaan, Ants võtsid autostopiga ette pika reisi ja jõudsid kuhugi Poola piiri äärde, edasi tol ajal ei saanud.                                                                                                      

Moskvas oli sama lugu, et ei saanud öömaja, lõpuks ööbisime osade klassikaaslastega August Rulli tütre juures, osad olid mujal. August Rulli nime kandis meie kool, sest ta oli siit Mustla külje alt Riibu külast pärit mees, kellest sai kontraadmiral. Eks meie olime ka selle kooli nime looga seotud ja „süüdi”, sest oli ju meie klass August Rulli eluloo uurijaks. Tema tütar ei osanud sõnagi eesti keelt ega olnud kunagi Eestis käinud. Ta oli väga peen ja suurejooneline daam, kandis raskeid hinnalisi kõrvarõngaid, tegeles tõukoertega, kogus nukke, tema kodus oli palju haruldasi antiikesemeid. Ta jõi Peeter I tassist kohvi ja magas tsaarinna Katariina voodis, nagu ta ise ütles. Mil moel ta need asjad saanud oli, ei tea.. Need suurlinnade ekskursioonid olid ülipõnevad. Metrooga seiklemine sai päris selgeks. Klassijuhataja usaldas meid, suhtus meisse kui arukatesse inimestesse ja ei juhtunud midagi halba. Moskvas käisime ühel õhtul ilma õpetaja teadmata Severnaja restoranis. Olime jube tähtsad, sest meid koheldi aupaklikult nagu välismaalasi. Teesklesime, et vene keelt ei oska, klassivend Ants kui parim keeleoskaja oli meile asjaajajaks. Seal August Rulli tütre juures oli ka üks põnev pidu, kuhu õhtul tulid külla kaks Mali neegrit, Moskva Ülikooli tudengit. Me tüdrukutega siis tantsisime seal korteris nendega vene muusika saatel. Pärast olime nendega mõnda aega isegi kirjavahetuses, minu kirjasõbra nimi oli Mussa.

 Meie paralleelil nii nagu meil ei vedanud, sest nende klassijuhatajad vaheldusid. Meie olime oma klassi tegemistega nii hõivatud ja klassikaaslastega kokku kasvanud, et ei teadnudki eriti paralleeli tegemistest. Suurimad klassisisesed lahkhelid olid tüdrukute ja poiste vahel 7. klassis, kui poisid hakkasid katsetama meie reageeringut, kasutades tavapärasest erinevat sõnavara. Igatahes, me väga vihastasime, kahju et nüüdne aeg on toonud muutusi ja tüdrukud ei oska isegi vahel viisakast ja kultuursest kõnepruugist lugu pidada. Meeles on sellest ajast, et kui vahel pandi klass iseseisvale tööle, tõid poisid kusagilt eriti siivutu sisuga raamatu ja keegi hakkas seda klassis valjusti ette lugema. Õpetaja, kes uksel kontrollimas käis, kiitis, et tublid lapsed, nii vaikselt töötavad. Seda aga ei märgatud, et tüdrukud on näost tulipunased ja istuvad, silmad maas.

Rohkem hakkasime b klassiga koos tegutsema keskkooliajal. Siis tuli meie paralleelklassi palju uusi õpilasi Suislepast, need olid kõik kenad tüdrukud. Olime oma tüdrukutega siis veidi kadedad, kui meie poistel nende vastu suur huvi tekkis. Meid, a klassi, oli 5 tüdrukut ja 12 poissi, b klassis aga täpselt vastupidi. Meie klass oli koolielus üpris suuresti tooniandjaks. Meie poistest olid head sportlased Aivo, Sander, Paavo. Väga hästi oskasid kitarri mängida Peeter ja Tiit. Tiit mängis basskitarri ka Suislepa Stix-is ja isegi Viljandi Kärgedes. Meie poisid Sander, Jaan ja Aare olid andekad matemaatikud. Jüri näitas end juba siis kui loominguinimene, samas üllatas ta meid kui vabadusvõitleja. Tema julge kirja tõttu tõttu valitsusele olid koolis julgeolekutöötajad ja komsomolijuhid pidid aru andma. Imetlesime seda julgust öelda seda, mis paljudel mõttes oli, aga keelele ei tulnud.

 Heiki ja Ülo olid alati väga tasakaalukad ja rahulikud, Ants oli aga tulihingeline kõigi ja iseenda õiguste eest seisja. Kõik meie klassi tüdrukud olid väga head lauljad, olime ka kultuurimajas kogu aeg tegevad neidude ansamblis. Ekskursioonil või matkal olid poistel kitarrid kaasas ja alati laulsime. On meeles kuidas Pihkva-ekskursiooni ajal olime lausa eufoorias, laulsime vist küll sada korda „Metsavendade laulu“, seda ei tohtinud laulda, sest seal on sõnad sini-must-valgest lipust ja vabadusest. Laulsime ka „Cave keldrit“, Eesti sõdurit“, muidugi ka kõiki selleaegseid moelaule. Klassijuhataja ei keelanud meid, sest ta nägi, et olime õnnelikud. On meeles, kuidas ühel klassiõhtul olime vaimustuses Jüri Üdi luuletustest, kus oli ka ridade vahelt võimalik kosutavaid mõtteid leida. Peeter deklameeris neid ja tegi neile viisegi.

 Meie klassi esinemised olid alati üllatuslikud ja tihti võitsime. Meeles on hingematvalt ilus koolipidu, mille meie poisid organiseerisid. Pidu algas Peetri luulekavaga teemal „Sündis inimene“, mille taustaks oli muusika, lapse nutt, looduse hääled, siis tuli kogu klassi poiste ürgne tants, kehakateteks kartulikottidest ürbid, hiljem mängisid meie klassi pillipoisid tantsuks. Ühel jõulupeol, kui olime 10. klassis, esitas Peeter oma laulu, mis kandis nime „Mu põues on mürgine madu“. Olime klassi tüdrukutega taustalauljad ja meie kohus oli ulguda nii valjusti ja kõrgelt, kui suutsime. Samal peol esinesime ka näidend-operetiga, „Kuidas leiti nääripuu“. Sel peol maksid meie klassi poisid ühele veidrikule mehele või andsid talle kommipaki, et ta paluks tantsima meie ülirange õppealajuhataja. Seda ta ka tegi ja sai korvi, mis ei olnud sel ajal jälle heaks tooniks Selle asja ümber oli elav arutelu. Uuriti ka, kes selle teo korraldas.

 Helle Jupitsa (Lõhmuse) käe all saime õppida matemaatikat. Meie klassi poisid pani ta kõvasti ajusid ragistama, sest põnevatest lisaüleannetest ei tulnud tal kunagi puudus. Küllap just tänu sellele valisid paljud neist kõrgkoolis edasiõppimiseks reaalained.

Viimases keskkooliklassis tuli meie kooli õpetajaks noor, sale, heleda lokkis peaga bioloogiaõpetaja,  Oliver Tobro. Ta oli väga asjalik ja hea huumorimeelega, erudeeritud mees. Meeles on, et kord kevadel kui ta veerandihindeid panema hakkas, läksime kogu klassiga kooliaeda. Ta palus poistel piduliku päeva puhul kõigile jäätised tuua. Siis alustas ta veerandihinnete panemist ning palus joonlauda, et  võiks juba kõigile neljad panna. Seda saaks kenasti joonlaua abil teha, et kas oleksime nõus. Paavo arvas, et tema küll nelja ei taha, sest muidu rikuks see tal tunnistuse ära, kus kõik kolmed juba kenasti reas on. Mina ütlesin jälle, et mul oleks väga piinlik neljaga koju minna, sest mida ütleks selle peale mu bioloogiaõpetajast isa. Seepeale arvas õpetaja Tobro, et olgu siis pealegi, igaüks saab ikka selle hinde, mis välja teenitud. See oli väga kena kevadpäev, sõime jäätist, võililli oli terve muru täis ja tegime klassiga õiesõda.

Meie lennu lõpetajatest on saanud väga tublid inimesed. Enamus on lõpetanud kõrgkooli. Kokkutulekutel on väga hea tunne näha jälle armsaid inimesi. Koolipõlve aeg on elus väga ilus aeg, eriti suur väärtus on see, kui on võimalik õppida koos kogu kooliaja samade inimestega ja kui sind on õpetanud targad ja toredad õpetajad. Meil just nii oligi.