Neljapäev, 23.10.2014  
Tunniplaanid
Pildigalerii
Viimased uudised
Reede, 13.06.2014
Loovuslaager
Laupäev, 31.05.2014
Valmas seiklemas
Esmaspäev, 19.05.2014
Looduspäev Tarvastus
« Oktoober 2014 »
ET K N RL P
    1 2 3 4 5
6 7 8 9 10 11 12
13 14 15 16 17 18 19
20 21 22 23 24 25 26
27 28 29 30 31
eKool
Comenius
Novaator

26.-30. lend

28. LENNU KROONIKAT LEHITSEDES
Eda Murd (endine Lend)

Seitsmekümnendate teisel poolel oli keskkoolides tavaline, et komsomoli kuulus peaaegu kogu klass ja igaüks sai endale mingi ülesande. Tähtsaim tegelane klassis oli komsomolisekretär, keda pidid abistama paar büroo liiget. Siis valiti valdkondade eest vastutajad ehk sektorite juhid. Meie klassis olid sellised sektorid: ideelis-poliitiline töö, pioneeritöö, töökasvatus, sõjalis-sportlik kasvatus, kultuur-massiline töö ja õppe- ning arvestussektor. Määrati ka  seinalehe toimetajad, ühiskondlikult kasuliku töö organisaatorid, sanitaarposti liikmed, inventari hooldajad, õppetöö kontrollijad, leninliku arvestuse kontrolli liikmed, kassiir koos abiga, spordi- ja matkaorganisaatorid. Mina sattusin klassi kroonikakirjutajaks ja ma suhtusin sellesse ülima kohusetundega, kuigi oli näha, et need rollid on antud vaid vormitäiteks.
 

 

Kroonikuna pidin üles märkima igal nädalal toimunud klassi ettevõtmised. Nüüd on see kaust 30 aastat ema juures riiulis ajalootolmu kogunud. Hea, et see mulle 15-20 aastat tagasi kätte ei juhtunud, sest oleksin ta häbitundega ära põletanud. Nüüd suudan ma nõukogudeaegset aega vaadata erapooletumalt ning näen kroonika kirjutamisstiilis ajastu märke. Püüan seda aega nende märkmete abil pisut peegeldada.
 
Koolis korraldati eeskujuliku õppimise nädalaid ning selle võitmine näis olevat väga oluline. Väga häid õpilasi nimetati oivikuteks, neid oli klassis vähe, kuid võitmise nimel olid ka teised nõus nädalakese pingutama. Ise olin täiesti keskpärane õpilane, aga kroonikas hurjutasin ikkagi, et „on häbi kahemehe pärast, kes pealegi on veel kommunistlik noor,” ning panin pahaks, et „mõned on kohustusi võtnud alla oma võimete”. Autoritaarsetele režiimidele on iseloomulik, et õhutatakse laste võitlustahet ühise eesmärgi nimel pingutamiseks ja peab kuuldavalt häbistama musti lambaid. Olin selle ajupesu tüüpiline esindaja ning ka rumal käsilane. Komsomoliaktiiv korraldas ühingu liikmete panuse hindamiseks „atesteerimise päevi ehk leninliku arvestuse isikliku kompleksplaani täitmise kontrolli”  ja loen kroonikast, et meie klassis said vaid üksikud väga hea hinde. Olid olemas spetsiaalsed kaardid, kuhu tuli allkiri võtta vanapaberi või ravimtaimede üleandmise kohta või hinnang ühiskondlikult kasuliku töö korraldanud pedagoogilt.  Kõigest tehti ka kokkuvõtted ja 10. klassis lõpuks võitsime sotsialistliku võistluse ning saime selle eest kahepäevase ekskursiooni Leningradi (nüüd taas Peterburg).
 
Lehitsen edasi ning uurin, kas peale komsomoli kohustusliku programmi ka elu eksisteeris. Sellel ajal oli  ka laupäev koolipäevaks ning tunnid ei jäänud ära isegi kommunistlike hoogtööpäevade tõttu. Parke riisusime ning koolipinke puhastasime peale tunde. Kooliajast tuli käia siiski kolhoosis kartuleid, õunu või kive korjamas. Tasu oli sümboolne. Näiteks nelja kartulipäeva eest teenis kogu klass 169 rubla ja 68 kopikat (sellel ajal oli keskmine palk umbes 100 rubla kuus). Polnud mõtet seda raha 33 õpilase vahel ära jagada, kasutasime sedasi teenitud raha busside eest maksmiseks külaskäikudel teistesse koolidesse.
 
 Meie klassil oli üks sõprusklass Abjas ja teine Tõrvas, nendega tegime aastas 3-4 korda kohtumisõhtuid. Olime populaarsed, sest meil oli klassis palju poisse ning nad olid aktiivsed tantsulõvid. Aga alati toimus enne tantsu ka pallivõistlus ja viktoriin ning kaeti suupistelaud. Vahetasime tobedaid mälestusesemeid, milleks olid tavaliselt mingid suveniirnukud või midagi nahkkaantega.
 

 9. klassi lõpus käisime Brestis, kuhu klassijuhataja meile sõprusklassi organiseeris. Sõprust siiski ei tekkinud, kuigi reis ise oli tore. Me ei suutnud jääda tõsiseks, kui saime Bresti lastelt suveniiriks padrunitäie kangelasliku Bresti mulda. Nemad meile külla ei tulnud.
 

Korraldasime mõne korra ka omavahelisi klassiõhtuid, kuid ülekoolilisi ja kultuurimaja üritusi oli nii sageli, et selleks polnud enam aegagi. Alates 9. klassist võisime osa võtta  linna (Mustla oli siis linn) tantsupidudest. Algul tuli selleks taotleda direktori luba ja see sõltus õppeedukusest. Õnneks see nõue tühistati juba jõuludeks (vabandust, siis olid näärid). Hiljem sai käidud pidudel ka Suislepas ja Holstres. Need  ei olnud linnad ja sellepärast võis pidu kesta niikaua, kui pilli- ja tantsumeestel jaksu oli. Tavaliselt peolised väsisid kella 3-4 ajal ning siis tuli jala 13 kilomeetrit veel koju kõndida.
 
Koolipeod olid kohustusliku ettekavandatud programmiga. Matka- ja malevaseltskonnad tutvustasid oma helgemaid hetki või kutsuti kooli mõned seltsimehed ajalehetoimetusest või leiti mõni jutukas välismaal reisinu (kes meie riiki siiski tagasi tuli). Mõne peo eeskavas esitasid klassid montaaže patriootilistest luuletustest. Viktoriinid olid paljude koolipidude kavas,  kuid vahel tehti ka lihtsaid võistlusi kartulikoorimises, kingituse pakkimises või veeti vägikaigast või korraldati midagi karnevalilaadset. Ka isetegevuses võisteldi, kuid ei mäleta, millise kriteeriumi järgi koostati paremusjärjestusi. Aga alati järgnes hoogne tantsuõhtu. Meie koolil oli pidevalt probleeme muusikaõpetaja leidmisega, kuid  pidudel oli enamasti elav muusika.

15.oktoobril 1976 toimus koolis esimene diskoõhtu ja üleüldine lemmik oli rootsi ansambel ABBA. Diskobuumi Mustlas ei suutnud lõpetada ka aasta hiljem korraldatud ansamblite (Styx Suislepast, Rock Mustla Kultuurimajast ja  kooli ansambel Ulmus) ühiselt korraldatud pidu. Kohalikud ansamblid lagunesid ja ingliskeelset diskomuusikat sobis tantsuks mängida ka peale poliitiliste laulude õhtut. Meie koolis õpiti võõrkeeltest vaid saksa keelt ja seega ei saanud ingliskeelsed laulutekstid meie maailmavaadet kahjustada.

 

Kroonika kajastab veel mitmeid spordipäevade tulemusi, kirjeldab ekskursioonide ja matkade radasid ning teatrite ühiskülastuste muljeid. Tekst on napp ja kuiv ning tundub, et rõõmu oli meie kooliajas vähe. Kas tõesti? Ometi mäletan, et naersin sel ajal väga palju. Mäletan, et meie klass ei olnud sugugi nii ideelis-patriootiline, nagu minu kirjutatud kroonikast paistab. Olime täiesti tavalised lõbutsemishimulised noored inimesed. Me tegime, ütlesime, kirjutasime, mida ühiskonna liidrid meilt nõudsid, kuid see kõik ei seganud meil tunda rõõmu kooliajast ja kaaslastega koosolemisest.

 
29. LENNU KOOLIAASTAD
Aime Mäeorg

 Meie olime need, kes mudilaseeas õppisid ka vanas armsas algkoolimajas. Sellest ajast on meeles suured soojad ahjud, põnevad mängukohad iidsete puude all, hea kelgumägi, söögivahetunnid kohvisaiakeste ja teega, pikk koolitee –  talvel võeti mõnikord teel reele, kus juba suur hulk lapsi ees. Selles majas õppisime III klassini.Meid oli kaks paralleeli, õpetajateks Valli Karu ja Karin Joonsalu. Õpetaja Karu oli väga mahedahäälne ja rahulik. Meeles on üleüldine rahu, mis algkoolimajas valitses, oli kuidagi hea, turvaline ja olime sõbralikud.

4. klassi alustasime valges koolimajas. See oli suur muutuste aeg. Elu muutus erksaks ja põnevaks. Meie klassijuhatajaks sai noor eesti keele õpetaja Malle Kuningas. Temalt vist oleme eluteele kaasa saanud kõige rohkem väärtusi, millest sel ajal ei saanud aga aru. Ta pidas väga oluliseks, et meist saaksid korrektset eesti keelt kõnelevad inimesed. Püüdsime talle olla head õpilased.  Õpetaja Kuningas oli meiega kuni 11. kl lõpetamiseni koos, sest ta ei raatsinud meid varem maha jätta, kuigi abikaasa ootas teda Tallinna.

Selle aja jooksul, mil ta meid õpetas, sündis talle kaks last: tütar Anneli ja poeg Hannes. Meile, tüdrukutele, oli see väga huvitav. Vahetevahel tohtisime õpetaja lapsi hoida ja klassiüritustel olid nad ka vahel kaasas. 11. klassis, kui mängisime „Kõrboja peremeest“, oli ta Sauna-Eevi pojaks ja tegi 2-aastasena vapralt näidendis kaasa. 

Õpetaja Kuningas innustas meid lugema ja kirjandustunnid olid väga huvitavad. Imetlusväärne oli, kuidas tal meie jaoks oma väikeste laste kõrvalt nii palju energiat jätkus. Igal suvel olid meil mitmepäevased telklaagrid mere ääres, kus ise või lapsevanemate abiga toitu tegime. Üks kord oli ka talvelaager Nuias. Meenub, kuidas Pärnu rannas laagris olles läksime veel liinibussiga Lätimaale Ainaži linna ekskursioonile, kus oli põnev meremuuseum. Ega tal meiega ka kerge olnud, sest klassi poisid tegid kõikjal tsirkust, ka tüdrukud olid murdeeas pirtsakad ja vahel tuli ette ka väiksemat sorti pahandusi.  

             

                                                            

Kogu kooliaeg oli väga huvitav. Meie klassil oli kolm sõprusklassi: Nuiast, Tõrvast ja Leedust.  Tihti olid kohtumisõhtud. Need olid alati väga sisutihedad. Ühel 7. klassis toimunud üritusel oli  meie poistel ABBA muusika tantsuks. See oli kõva sõna, sest lääne muusikat naljalt ei saanud kusagilt. Leedulased käisid ka meil külas, ööbisid kodudes. Tegime neile kooli sööklas veel ise sooja toitu, piduliku prae. Klassivend Paavo õpetas siis tüdrukutele, kuidas õigesti kartuleid koorida, keeta, soola lisada, ja ütles, et tema abiellub ainult sellise naisega, kes oskab võrku punuda, soolikaid rookida ja ideaalselt süüa teha.  Ühel talvevaheajal käidi leedukatel vastukülaskäigul, omapead. See oli väga huvitav reis. Omapead reisimine oli üldse kombeks. Klassivennad Aare, Jaan, Ants võtsid autostopiga ette pika reisi ja jõudsid kuhugi Poola piiri äärde, edasi tol ajal ei saanud.                                                                                                      

Õpetaja Kuningas organiseeris meile tihti teatrikülastusi, toredaid ekskursioone. Käisime kõigis Eesti teatrites ja Lahemaal, Saaremaal, Siguldas, Petseris, Pihkvas, Mihhailovskojes, Leningradis, Moskvas. Ega tol ajal alati tellitud reisimiseks bussi koolimaja ette. Meie sõitsime Tallinna ja sealt rongiga Leningradi (Peterburi), samamoodi käisime ka Moskvas. Mitmepäevane rongisõit oli omaette huvitav elamus: kupeedes ööbimine, teejoomine, üheskoos öö läbi laulmine, vene keeles suhtlemine. Leningradis ei olnud meil öömaja, hotellid olid kõik hõivatud. Klassijuhataja majutas meid mingil kombel eraisikute juurde, kust hommikul metrooga jälle kokku sõitsime, et üheskoos linnaekskursioone teha. Peetrile see linn ei meeldinud, ta vihastas ja sõitis ise rongiga koju tagasi, suur maal kaasas, mille Leningradist ostis. Tohutu ilus tundus Leningrad: võimsad muuseumid, kirikud, sillad, kujud ja selle aja kohta rikkalik kaubavalik.

Moskvas oli sama lugu, et ei saanud öömaja, lõpuks ööbisime osade klassikaaslastega August Rulli tütre juures, osad olid mujal. August Rulli nime kandis meie kool, sest ta oli siit Mustla külje alt Riibu külast pärit mees, kellest sai kontraadmiral. Eks meie olime ka selle kooli nime looga seotud ja „süüdi”, sest oli ju meie klass August Rulli eluloo uurijaks. Tema tütar ei osanud sõnagi eesti keelt ega olnud kunagi Eestis käinud. Ta oli väga peen ja suurejooneline daam, kandis raskeid hinnalisi kõrvarõngaid, tegeles tõukoertega, kogus nukke, tema kodus oli palju haruldasi antiikesemeid. Ta jõi Peeter I tassist kohvi ja magas tsaarinna Katariina voodis, nagu ta ise ütles. Mil moel ta need asjad saanud oli, ei tea.. Need suurlinnade ekskursioonid olid ülipõnevad. Metrooga seiklemine sai päris selgeks. Klassijuhataja usaldas meid, suhtus meisse kui arukatesse inimestesse ja ei juhtunud midagi halba. Moskvas käisime ühel õhtul ilma õpetaja teadmata Severnaja restoranis. Olime jube tähtsad, sest meid koheldi aupaklikult nagu välismaalasi. Teesklesime, et vene keelt ei oska, klassivend Ants kui parim keeleoskaja oli meile asjaajajaks. Seal August Rulli tütre juures oli ka üks põnev pidu, kuhu õhtul tulid külla kaks Mali neegrit, Moskva Ülikooli tudengit. Me tüdrukutega siis tantsisime seal korteris nendega vene muusika saatel. Pärast olime nendega mõnda aega isegi kirjavahetuses, minu kirjasõbra nimi oli Mussa.

 Meie paralleelil nii nagu meil ei vedanud, sest nende klassijuhatajad vaheldusid. Meie olime oma klassi tegemistega nii hõivatud ja klassikaaslastega kokku kasvanud, et ei teadnudki eriti paralleeli tegemistest. Suurimad klassisisesed lahkhelid olid tüdrukute ja poiste vahel 7. klassis, kui poisid hakkasid katsetama meie reageeringut, kasutades tavapärasest erinevat sõnavara. Igatahes, me väga vihastasime, kahju et nüüdne aeg on toonud muutusi ja tüdrukud ei oska isegi vahel viisakast ja kultuursest kõnepruugist lugu pidada. Meeles on sellest ajast, et kui vahel pandi klass iseseisvale tööle, tõid poisid kusagilt eriti siivutu sisuga raamatu ja keegi hakkas seda klassis valjusti ette lugema. Õpetaja, kes uksel kontrollimas käis, kiitis, et tublid lapsed, nii vaikselt töötavad. Seda aga ei märgatud, et tüdrukud on näost tulipunased ja istuvad, silmad maas.

Rohkem hakkasime b klassiga koos tegutsema keskkooliajal. Siis tuli meie paralleelklassi palju uusi õpilasi Suislepast, need olid kõik kenad tüdrukud. Olime oma tüdrukutega siis veidi kadedad, kui meie poistel nende vastu suur huvi tekkis. Meid, a klassi, oli 5 tüdrukut ja 12 poissi, b klassis aga täpselt vastupidi. Meie klass oli koolielus üpris suuresti tooniandjaks. Meie poistest olid head sportlased Aivo, Sander, Paavo. Väga hästi oskasid kitarri mängida Peeter ja Tiit. Tiit mängis basskitarri ka Suislepa Stix-is ja isegi Viljandi Kärgedes. Meie poisid Sander, Jaan ja Aare olid andekad matemaatikud. Jüri näitas end juba siis kui loominguinimene, samas üllatas ta meid kui vabadusvõitleja. Tema julge kirja tõttu tõttu valitsusele olid koolis julgeolekutöötajad ja komsomolijuhid pidid aru andma. Imetlesime seda julgust öelda seda, mis paljudel mõttes oli, aga keelele ei tulnud.

Ilmar oli suurepärane kunstnik, kes kujundas meie üritusi, joonistas kooli aulasse tervet seina katvad pildid, kui oli Tammsaare loomingu õhtu ja meie näidend. Ka 10. klassis, kui meie klassi korraldada oli nääripidu, kaunistasime saali tema joonistatud eriti suurte tuuletrollidega, mille säravate nääriehetekildudega katsime. See nägi küll vapustavalt ilus välja. Tütrelegi on ta oma ande pärandanud, Jane joonistatud on kooli logo – öökull.

 Heiki ja Ülo olid alati väga tasakaalukad ja rahulikud, Ants oli aga tulihingeline kõigi ja iseenda õiguste eest seisja. Kõik meie klassi tüdrukud olid väga head lauljad, olime ka kultuurimajas kogu aeg tegevad neidude ansamblis. Ekskursioonil või matkal olid poistel kitarrid kaasas ja alati laulsime. On meeles kuidas Pihkva-ekskursiooni ajal olime lausa eufoorias, laulsime vist küll sada korda „Metsavendade laulu“, seda ei tohtinud laulda, sest seal on sõnad sini-must-valgest lipust ja vabadusest. Laulsime ka „Cave keldrit“, Eesti sõdurit“, muidugi ka kõiki selleaegseid moelaule. Klassijuhataja ei keelanud meid, sest ta nägi, et olime õnnelikud. On meeles, kuidas ühel klassiõhtul olime vaimustuses Jüri Üdi luuletustest, kus oli ka ridade vahelt võimalik kosutavaid mõtteid leida. Peeter deklameeris neid ja tegi neile viisegi.

Koolis oli alati palju põnevaid üritusi. Tavaliselt osalesid nendel kooli peoõhtutel kõik klassid ja ikka enamik klassi õplastest. Olid klassidevahelised võistlused välklehe (plakati) tegemises, esinemised, luulekavad vms, pärast oli tants. Ühel vastlapäevapeol pidime esinema teemal „Jänku hüpps metsa all“.Poisid tõid vist Sandri kodust ühe küüliku kaasa, kes meil esinemise ajal plehku pani ja pinkide all ringi jooksis. Siis oli klassijuhataja pahane, et looma nii traumeerime.

 Meie klassi esinemised olid alati üllatuslikud ja tihti võitsime. Meeles on hingematvalt ilus koolipidu, mille meie poisid organiseerisid. Pidu algas Peetri luulekavaga teemal „Sündis inimene“, mille taustaks oli muusika, lapse nutt, looduse hääled, siis tuli kogu klassi poiste ürgne tants, kehakateteks kartulikottidest ürbid, hiljem mängisid meie klassi pillipoisid tantsuks. Ühel jõulupeol, kui olime 10. klassis, esitas Peeter oma laulu, mis kandis nime „Mu põues on mürgine madu“. Olime klassi tüdrukutega taustalauljad ja meie kohus oli ulguda nii valjusti ja kõrgelt, kui suutsime. Samal peol esinesime ka näidend-operetiga, „Kuidas leiti nääripuu“. Sel peol maksid meie klassi poisid ühele veidrikule mehele või andsid talle kommipaki, et ta paluks tantsima meie ülirange õppealajuhataja. Seda ta ka tegi ja sai korvi, mis ei olnud sel ajal jälle heaks tooniks Selle asja ümber oli elav arutelu. Uuriti ka, kes selle teo korraldas.

5. kassis tuli meile noor saksa keele õpetaja Anne Luhaäär (Mandri). Tema tunnid olid eriti huvitavad, alati oli mingeid põnevaid pilte, fotosid, raamatuid kaasas, laulsime palju ja põnev oli, et ise ka ei saanud aru, kuidas keel nii hästi selgeks sai. Veerandi viimastel päevadel üllatas ta meid mõne toreda mänguga. Väga ilusad oli need saksakeelsed kaanonid ja kolmehäälsed laulud, mida ta meie klassi tüdrukutele õpetas. Nendega esinesime alati koolipidudel. Tihti tülitasime teda, et ta parandaks kirjavead meie Saksamaa sõpradele saadetavates kirjades ja ta oli alati nõus meid aitama.

 Helle Jupitsa (Lõhmuse) käe all saime õppida matemaatikat. Meie klassi poisid pani ta kõvasti ajusid ragistama, sest põnevatest lisaüleannetest ei tulnud tal kunagi puudus. Küllap just tänu sellele valisid paljud neist kõrgkoolis edasiõppimiseks reaalained.

Ülo Rajala oli meie füüsikaõpetaja, ta oli väga tark, rääkis kogu ainet peast ja tegi huvitavaid katseid.Ta oli väga väikest kasvu. Kui ta kord oma klassijuhatajana oma klassiga pilti tegi ja õpilasi ritta sättides ringi askeldas, haaras fotgraaf temast kinni ja käratas: „Kas sin,a poisike, ei saa ükskord paigale istuda!“.  Pärast seda kasvatas ta habeme. Tema osales ikka meie pidudel, kuhu klassijuhataja ei saanud tulla, näiteks kui tähistasime koolilõpetamist Linajärve saunas. Pidasime temast väga lugu, sest ta oli alati rõõmsameelne, positiivnne.

Viimases keskkooliklassis tuli meie kooli õpetajaks noor, sale, heleda lokkis peaga bioloogiaõpetaja,  Oliver Tobro. Ta oli väga asjalik ja hea huumorimeelega, erudeeritud mees. Meeles on, et kord kevadel kui ta veerandihindeid panema hakkas, läksime kogu klassiga kooliaeda. Ta palus poistel piduliku päeva puhul kõigile jäätised tuua. Siis alustas ta veerandihinnete panemist ning palus joonlauda, et  võiks juba kõigile neljad panna. Seda saaks kenasti joonlaua abil teha, et kas oleksime nõus. Paavo arvas, et tema küll nelja ei taha, sest muidu rikuks see tal tunnistuse ära, kus kõik kolmed juba kenasti reas on. Mina ütlesin jälle, et mul oleks väga piinlik neljaga koju minna, sest mida ütleks selle peale mu bioloogiaõpetajast isa. Seepeale arvas õpetaja Tobro, et olgu siis pealegi, igaüks saab ikka selle hinde, mis välja teenitud. See oli väga kena kevadpäev, sõime jäätist, võililli oli terve muru täis ja tegime klassiga õiesõda.

Meie lennu lõpetajatest on saanud väga tublid inimesed. Enamus on lõpetanud kõrgkooli. Kokkutulekutel on väga hea tunne näha jälle armsaid inimesi. Koolipõlve aeg on elus väga ilus aeg, eriti suur väärtus on see, kui on võimalik õppida koos kogu kooliaja samade inimestega ja kui sind on õpetanud targad ja toredad õpetajad. Meil just nii oligi.

                                                                                                                    

 

 

XXX LENNU KOOLIAASTAD
Merike Tulp
 

Selle pealkirja alla võiks koondada kõigi oma klassikaaslaste mälestused ja nii olekski õige, aga vähesed meist on praegu kooli jaoks kättesaadavad. Paljudest ei tea midagi, kuid õnneks ei kajasta meie lennu tegemisi ka politseikroonika. Õnneks või õnnetuseks ei leia kedagi ka poliitikast või pole osanud otsida. Kus te kõik küll olete, mis on teist saanud? Andke endast märku ja tulge kindlasti kooli aastapäevale, tulge kõik, kes te siiani käinud pole! Kõik inimsaatused on niivõrd kordumatud ja imelised, vaatamata sellele, kui palju kellelgi elus õnne on olnud.

 
 Ära põe valede asjade pärast, tule ja näita, et oled elus. Ukut ju pole enam. Küsimus ”Kuidas elad, klassivend ?”on lootusetult hiljaks jäänud.Võibolla jäi just kooliajal sõbrakäsi ulatamata või sai tahtmatult, teadmatusest, nooruse rumalusest inimhingele haiget tehtud. Paraku meie aeg ei väärtustanud isiksust, kuid noor inimene on siiski nii hell oma kujunemise teel, et hoidku Looja kõiki ülekohtu eest.

 Ka meieaegsetest õpetajatest ei tea paljudest midagi.

 Koolipeol koos õpetajatega

 Kus Sa oled , õpetaja Arma Aljas, mis on saanud Teist, õpetaja Salme Mast ja Jaan Allik? Õpetaja Riina Reiman, olete ikka kirjandusele truuks jäänud? Tatjana Palusaar, kas olete ikka noor, ilus ja tark – just nii ma Teid mäletan!? Andke andeks, õpetajad, kelle nimi ei meenu ja rahu teile, kelle käest enam midagi küsida ei saa. Nii või teisiti olete osanikud meie tänastes tegemistes, ka teie, kes te praegu veel Tarvastus töötate. Au, kiitus ja tänu kõigile – teie “leib”nõudis heruldast “soolikat”juba meie kooliajal.
 
 Teoreemid, keemilised valemid, nõukogude armee võidukäigud ja partei kongresside teesid küll kooliajast ei meenu. Samas, pedagoogide inimseks olemine, riietumisstiil, soeng ja isegi silmavaade on meelde süüvinud. Nõudlikkus, töökus, kooliväline suhtlemine noortega, oma pere hoidmine ning teie endi elu keerdkäikudes ellujäämise oskus kujundasid noore inimese väärtushinnanguid suurel määral. Kes kellega käib, kes kuidas vaba aega veedab -  kõik see oli tähtis noortele siis ja on praegugi. Pikapäevarühm ja peale tunde järelevastamine olid palju põnevamad kui elu kohustuslikus õppetunnis. Siis oli õpetajal aega ja tahtmist vestelda hoopis teistel teemadel, kui õppeprogramm seda võimaldas.
 

 Klassiekskursioon Moskvas

Ekskursioonid, matkad, teatriskäigud, klassiõhtud, kohtumisõhtud, saunapeod, sünnipäevad, õpilasmalev…

           

 

… bridziõhtud ja mida kõike veel õpetajad meiega ette ei võtnud. Spordist ei maksa rääkidagi, kogu Mustla noorus elas õhtuti kultuurimaja spordisaalis.
 
Spordist mittelugupidavad tüdrukud olid klassijuhataja jaoks “aadlipreilid”. Endale aru andmata on koduses kõnepruugis aadlipreili kanda kinnitanud, küll veidi teises kontekstis, kuid elab edasi. “Uue pääräti” otsingud jätkuvad supermarketites.. Hei, Kalle, kas tuleb tuttav ette? Kerge sul meiega ei olnud. Isiksused, kellega tegelda, olid ju vägevad, poisid- plikad pidevalt vaenujalal ja ise samas oma hoolealuste jaoks lihtsalt “muldvana” Kütt, kuigi vanust alla kolmekümne!
 

 Matemaatikatund

Seltskond oli kirju, oli õppureid ja helgeid päid, oli seanahavedajaid ja pullimehi, oli üliaktiivseid ja loomingulisi isiksusi, jagus ka neid, kellele kool mitte midagi pakkuda ei suutnud. Hea algus karjääriredelil!!!

 
 Kas meenub, kuidas hommikuti teadustasid, et öösel mõtlesid kaua meie peale. Põhjust väga ei mäleta, aga see hoolimine meie suhtes on küll meeles.
 Meeles on Sinu sünnipäev, kui lauluga Sind äratamas käisime. Hoidsime Sind ikka väga, austasime Su peret ja pakkusime lapsehoiuteenust. Me armastasime ja vihkasime Sind üheaegselt.
 
 
 Meenub vinge õpetajate päev, kus pedagoogidest õpilased meid endid nii vägevalt matkisid, et vaevu suutsime naeru pidada.  Meenuvad vastutusrikkad asendustunnid, kui tuli endast noorematele koolikaaslastele matemaatikat õpetada. Aineõpetaja haigestus ning direktoril tuli idee lõpuklassi õpilased õpetaja rolli panna, kutsevalik oli ukse ees. Kui nüüd õigesti meeles on , siis nendest õpilastest ei valinud õpetaja kutset keegi, kas juhus või äratundmine, kes seda enam hinnata oskab.
 

 Meenuvad tormilised sünnipäevad viimases klassis, saime ju kõik 18 ja seda tuli tähistada. Sina ise osalesid vähestel. Siis olime vihased, aga areng on toimunud ja praeguseks saan sellisest käitumisest hästi aru.

 Tutipidu
 

 Olime oma ajastu Tootsid, Teeled, Kiired ja Lestad, ei puudunud ka Imelik Oli koolikiusamist ja tundidest pausi panemist. Oli “puberteet” ja olid ”lollid” õpetajad. Oli oma Köster ja õpetaja Laur. Olid tunnistused ja õppeedukuse pingerida…

 
 
 …olid tunnikontrollid , kontrolltööd ja eksamid. Oli ühiskondlik kasulik töö ja vanapaberi kogumine, oli jüriöö jooks…
 
 
 ja komsomolikomitee.
 

 
 Olid aktivistid ja luuserid ja pingelised suhted.
 
 Olid armumised ja kibedad pisarad, kuid preservatiive kasutati veepommide tegemiseks. Avalikult suhetest ei räägitud, kallistaminegi oli midagi pimeduse jaoks. Õnnelikud olid need lapsed, kellele sattus klassijuhatajaks julge, elujaatav, avatud tundeeluga isiksus. Tänu sellele meenutab nii mõnigi poiss vestlusi klassijuhatajaga kui algteadmisi perekonnaõpetusest.
 

         

                      Koolimaja 1980

11. klassi lõpupidu

Ka meie ajal oli ahvatlev tänav ja kiuslik kodu, oli soov lennata ja võimalikult kõrgelt. Kõik, mis ees, tundus huvitavam, põnevam, ilusam, vabam, normaalsem… kui ainult seda kooli ees ei oleks…

See on nagu enda laste koolipäevast maha kirjutatud, ainult aasta oli siis 1980.
 
 
 

- Algusesse - Trüki -