Uudised

Gümnasistid käisid Tammsaarel külas 04. oktoober Administraator

Oktoobrikuu kolmandal päeval olid Tarvastu gümnaasiumil tunniplaanis ainult kirjanduse tunnid ja buss sõidutas noored Vargamäele.


Anton Hansen oli ülikonna selga pannud ja ootas külalisi möödunud sajandi 30. aastatel valminud elumaja eestoas. Ta jutustas noortele „Tõe ja õiguse“ valmimisest, tööst, mis Vargamäel kunagi otsa ei lõppenud, laste elust ja saladustest, mis vanemate eest pidid varjule jääma, ja muidugi lõpmatust kraavikaevamisest ning piiritülidest riiaka naabriga. Tema õde Marta Hansen täiendas venna sõnu ja kinnitas, et see, mis raamatus kirjas, on suuremal või vähemal määral tõesti olnud.

Raske oli uskuda - võib-olla mõnele see uskumatuks jäigi -, kuidas oli võimalik elada nii, et ei olnudki võimalust iga päev poest süüa osta ja kogu eluks vajalik tehti talus ise. Või et õues käidi paljajalu ja lapsed ei istunud söögilaua taga, vaid seisid püsti. Et pesemiseks ei olnud sauna, vaid pesti rehetoas, peremees kõigepealt, siis perenaine ja lapsed takkajärele, kõik ühes vees. Ja saunaks nimetati hoopis elumaja, kus elasid need, kes endale talu ei jõudnud osta.

Tammsaare on pealtnäha küll tasane ja vaikne mees, aga oma krutskid olid temalgi. Kui nutipõlvkonna noored pidid hakkama temalt saadud ülesannetega töölehti täitma, ei andnudki sõber Google vastuseid. Need tuli endal välja otsida! Esimene ehmatus möödas, jõudis kohale teadmine, et elus saab hakkama nutiseadmeta ka, ja vastused olid täiesti leitavad.

Kuigi pererahvas ilmutas end vahakujuna ja videopildina, oli külaskäik muljeterohke ja ärgitas kaasa mõtlema. Vahest võtaks nüüd mõne raamatu jälle ette?

                                                                        Õpetaja H. Soots  

 

 

Anton Hansen oli ülikonna selga pannud ja ootas külalisi möödunud sajandi 30. aastatel valminud elumaja eestoas. Ta jutustas noortele „Tõe ja õiguse“ valmimisest, tööst, mis Vargamäel kunagi otsa ei lõppenud, laste elust ja saladustest, mis vanemate eest pidid varjule jääma, ja muidugi lõpmatust kraavikaevamisest ning piiritülidest riiaka naabriga. Tema õde Marta Hansen täiendas venna sõnu ja kinnitas, et see, mis raamatus kirjas, on suuremal või vähemal määral tõesti olnud.

Raske oli uskuda - võib-olla mõnele see uskumatuks jäigi -, kuidas oli võimalik elada nii, et ei olnudki võimalust iga päev poest süüa osta ja kogu eluks vajalik tehti talus ise. Või et õues käidi paljajalu ja lapsed ei istunud söögilaua taga, vaid seisid püsti. Et pesemiseks ei olnud sauna, vaid pesti rehetoas, peremees kõigepealt, siis perenaine ja lapsed takkajärele, kõik ühes vees. Ja saunaks nimetati hoopis elumaja, kus elasid need, kes endale talu ei jõudnud osta.

Tammsaare on pealtnäha küll tasane ja vaikne mees, aga oma krutskid olid temalgi. Kui nutipõlvkonna noored pidid hakkama temalt saadud ülesannetega töölehti täitma, ei andnudki sõber Google vastuseid. Need tuli endal välja otsida! Esimene ehmatus möödas, jõudis kohale teadmine, et elus saab hakkama nutiseadmeta ka, ja vastused olid täiesti leitavad.

Kuigi pererahvas ilmutas end vahakujuna ja videopildina, oli külaskäik muljeterohke ja ärgitas kaasa mõtlema. Vahest võtaks nüüd mõne raamatu jälle ette?

                                                                        Õpetaja H. Soots