Igal aastal asuvad vastsed 5. klassi õpilased õppima mulgi keelt. Väga oluline on teada oma juuri, õppida tundma kodupaiga ajalugu ja muistset keelepruuki. On saanud ilusaks traditsiooniks, et igal aastal minnakse mulgi keele tunnis sügisesele jalutuskäigule Tarvastu ürgoru serval asuva puuskulptuuride“ Õnnelik pere“ juurde. Ilm jalutuskäiguks oli suurepärane.

Teel olles kõneldi hobidest, lemmiktundidest, lemmikloomadest. Kohale jõudes tehti tore ühispilt. Lapsed jagunesid rühmadesse ja valisid õpetajal kaasasolnud mulgikeelsete Tähekeste hulgast meelepärased. Siis mindi oma grupiga harjutama: kes sillale, kes silla all olevatele kuivadele kividele, kes mulgi pereisa kaitsva selja taha.  

Luuletuste ettekandmine oli meeleolukas: iga grupp lähenes sellele omamoodi, loeti salmide kaupa vaheldumisi, ühiselt kooris, ridade kaupa. Kuigi asi tundus alguses raske, veidi kummaliselt kirjutatud sõnade tõttu, saadi kenasti hakkama. Ilus mulgi keel sai laste kõlavate häälte abil tiivad ja kõlas uhkelt oru kohal. Hiljem vaadati veel veidi ringi ja jäädi lootma, et katkestatud jõevool tulevikus taastatakse ja ilus paik , kuhu üheskoos tulla, ikka alles jääb. Kõlama kõrvu jäid salmiread:

Eestimaa sügüs om värvirikas,

Üüde om sügüse äste pikä.

Vihmä sadap ja langeve lehe,

mütsi kannave naise ja mihe.

Fotod ja tekst Aime Mäeorg