Täna tähistati Tarvastu Gümnaasiumis Eesti Vabariigi aastapäeva. 

Aastapäeva tähistamine algas rongkäiguga koolimaja eest. Koolimaja eest siirduti Mulgi majaka juurde. Mulgi majakas vahetati mulgi lipp Eesti riigilipu vastu. Eesti lipp lehvib Mulgi majakas kuni mulgi lipu päevani. Majaka juures pidas kõne Viljandi vallavanem, kes tuletas meelde Mulgi majaka ajalugu. Lipu vahetas Eesti lipu laulu saatel Viljandi abivallavanem Alvar Pähkel. 

Rongkäiguga siirduti seejärel Tarvastu Vabadussõja mälestussamba juurde. Samba juures lauldi hümni ning kõne pidas Tarvastu Gümnaasiumi õpilasesinduse president Tauno Kobin ning Viljandi vallavanem Alar Karu. Pärjad asetasid Tarvastu Gümnaasium ja Tarvastu Muusika- ja Kunstikool, Viljandi valla noortekeskus, Tarvastu lasteaed, Kaitseliidu Sakala malev, Tarvastu Muuseum ja raamatukogu ning EKRE Viljandi valla osakonna esindaja. Auvalves seisid noorkotkad ja kodutütred. 

Rongkäik siirdus seejärel Mustla rahvamajja, kus toimus kontsert-aktus. Aktusel võtsid sõna Viljandi vallavanem Alar Karu ja Tarvastu Gümnaasiumi direktor Karl Kirt. Esinesid Tarvastu Gümnaasiumi ja Muusika- ja Kunstikooli erinevad kollektiivid. 

Suur tänu juhendajatele ja ürituse korraldajatele - Deena Mäger, Tiina Lillepuu, Kersti Vunder, Merli Mäevälja, Jaan Tamm, Deivi Kõverik, Joosep Pilliroog, Johannes Eriste, Anu Viires, Indrek Mällo, Jana Sild, Merilin Mutli, Marge Almre, Karl Ilves, Petrik Rähn. Suur tänu kõikidele noortele, kes laval ilusaid laule ja tantse esitasid!

Aitäh ilusate fotode eest Rain Porss ja Triinu Taimi Priinits.

Rain Porssi fotod on leitavad siit.link opens on new page

Triinu Taimi Priinitsi fotod on leitavad siit. link opens on new page

Elagu Eesti Vabariik!

Tarvastu Gümnaasiumi direktori aastapäevakõne

Lugupeetud vallavanem, hea koolipere!

Mõned nädalad tagasi osalesin ühes vestluses, kus kuulsin, kuidas kõik teised on süüdi maailma hädades ja kuidas mitte midagi ei saa teha, sest teised on süüdi. Vestluse sisuks olid ühe inimese ebaõnnestumised elus, milles mängisid rolli kõik teised. Talle tehti tema arvates väga palju liiga.

Siis ma analüüsisin end. Mõtlesin enda tööde ja tegemiste peale, mis mul elus on ette tulnud. Ja siis sain aru, et kui iga oma elus saavutatud tegevusega oleks jäänud ma lootma kellegi teise peale, oodanud ja siis seda mitte saavutanuna läinuks kõiki teisi süüdistama, oleksin ma kuri, üksildane kolmekümneaastane noor vanamees.

Selle vestluse järel sain aru, kui lihtne on oma hädades kõiki teisi süüdistada. Tegelikult on tihti ikka asi iseendas. Hariduses on see eriti oluline mõistmine. Praegu puudub veel tehnoloogia, mille abil üle õhu üksteisele teadmisi laadida. Koolis ei saa haridusteenust ega inimeseks olemise kunsti tellida. Isegi siis kui saaksime üle õhu teadmisi üksteisele laadida. Sa ei saa matemaatikat selgeks ainult kirudes, kui nõme õpetaja või kui raske see on. Küsi iseendalt, mitmel korral oled õpetaja juurde läinud ja küsinud abi või mitmel korral oled jätnud kasutamata võimalust ise süüdistamise ja õigustamise asemel hoopis midagi ära teha.

Ja seda me saame igale poole edasi rakendada. Käitumine tunnis ja vahetunnis, tunnist puudumine, osalemine või mitteosalemine huviringis, sisse magamine ja nii edasi. Nii lihtne on igas selles osas süüdistada kedagi teist. Kell ei helisenud. Ema ei pakkinud trenniriideid kaasa. Ei, sõbrad. Asi on ikka sinus eneses.

Kuulasin Vikerraadiost olümpiavõitja Erki Noole intervjuud. Ta ütles, et kui sa ei viitsi enne olümpiat väga trennis käia ja pingutada, siis ei ole mõtet ainult vaadata treeneri otsa ja teda süüdistada. Äkki käiks korraks peegli eest ka ise läbi. See ongi iga asjaga nii. Kui pidevalt teistele ette heita oma tegemata asju, siis tulemuseks on paraku see, mida ei soovinud.

Muideks, alati ei tähenda see, et peab kuidagi ekstra pingutama, et koolis ja oma tavaelus läheks paremini. Mõnikord piisab ka sellest, kui vaatame oma ajaeelarve üle. Näiteks loobume üleliigsest või kasutame üleliigset vähem. 15 minutit vähem telefoni rullimist see on siis scrollimist tähendab 15 minutit heategu oma vaimsele tervisele. 15 minutit vähem diivanil lösutamist võib tähendada 15 minutit aktiivset tegevust päevas. 15 minutit varem magama minek võib tähendada järgmisel päeval pisut rohkem energiat.

Kool peab olema koht, kus on turvaline aeg-ajalt ka eksida ja siis sellest õppida. Iga puudulik hinne ei pea tähendama veel katastroofi. See on paraku mõnikord küll rumal tagasiside, aga puudulik hinne tähendab seda, et kas sa veel ei oska või sa ei viitsinud selle jaoks midagi teha, et see hinne oleks teine. Aga see annab võimaluse ennast parandada. Muuta. Teisiti teha. Ja see on oluline, turvaline keskkond, kus oma eksimustest õppida.

Spikerdamisest ka. Kas valetamise teel saadud hea hinne ei ole valetamine tegelikult mitte iseendale? Võid ju viie saada, aga kui oled loll nagu lauajalg, siis eriti kasu sellest ei ole. Või näiteks valimistel. Lubad 120%, tegelikult pole mitte midagi mille eest seda lubada. Klassikaline valetamine. Lühiajaline heaolu. Aga oskus spikerdada võib anda ka muidugi eluks vajalike oskuseid. Lühiajalise edu saavutamiseks.

Miks ma kõike seda räägin Eesti Vabariigi aastapäeva eelõhtul? Seepärast, et lihtsalt vingudes me lihtsalt ei jõua mitte kuhugi. Tegutsema peab. Võtma mõne olulise asja fookusesse, selle ära tegema ja mitte lihtsalt käed rüpes istuma. Meil on maailmas niipalju muresid, mille lahendamise ootamist ja süüdistamist me ei saa mitte kellelegi teisele panna. See on hirmus, mis meie väikest Eestit ümbritseb, aga meil ei ole luba niisama vaadata ja süüdistada teisi, sest siis ei laula me laule enam armsast väikesest Eestist, kodusest Mulgimaast ja ei lehvita oma sini-must-valget.

Kui me raiskame auru mõttetute vaidluste peale, laseme pea norgu, süüdistame üksteist, siis on see vesi kellegi teise veskile. Kui me otsime süüdlast kusagilt minevikust ja vaatame pidevalt tahavaatepeeglisse, ei näe me, mis ootab meid tee peal ees seal tulevikus.

Ma olen sellel viimasel kahel kuul mitmeid kordi nördinud, natukene isegi närvi läinud. Asjade peale, mis minu arvates ei ole minu võimuses. Aga see pole nii, et ma mitte midagi teha ei saa. Kui minister arvab, et väikegümnaasiumide õppekvaliteet on kehva, siis lihtsam oleks ju pea norgu lasta või süüdistada hoopis Kaja Kallast selle eest, et ta automaksu lõi. Ei. Vastupidi! Vabas, demokraaltikus ühiskonnas pole voli pead norgu lasta, vaid tõestada ja veel rohkem pingutada, et meil saab ka täitsa normaalselt õppida, kui seda igaüks ise tahab. Või kui tuli uudis sel nädalal, et riik ei andnud raha meie koolimaja ehituseks, siis mitte pead longu lasta ja süüdistada rumalat projektivooru, vaid mõelda, kuidas siis edasi, sest kuidagi peab edasi saama.

See on meie väike Eesti, aga iga ühe teha on see, et meie väikesel Eestil läheks hästi. Hoiame oma riiki. Ärme süüdista üksteist, debateerime, arutleme ja vaatame aeg-ajalt peeglisse. Sealt võib näha tõde.

Elagu Eesti!

Tarvastu Gümnaasiumi õpilasesinduse presidendi kõne

Hea koolipere, lugupeetud külalised!

Täna tähistame uhkuse ja rõõmuga Eesti Vabariigi 106. aastapäeva. See päev meenutab mulle meie riigi sündi, aga ennekõike seda, mille nimel meie esivanemad võitlesid, ja selleks on vabadus. Tundkem uhkust selle üle!

Meie rahvas on läbi aegade näidanud oma vastupidavust, tahtejõudu ja ühtsust. Kuid kui vaadata praegust riigi olukorda, tundub mulle, et oleme kaotamas seda. Meie rahvasaadikud on otsustanud koostöö asemel nugade peale minna. See paneb aga meie põlvkonna aina suurema surve alla, et heastada see see kahju, mis ühiskonnale tehtud on. Me soovime nii väga, et MEIE VABA RIIK säiliks.

Täna tähistame mitte ainult minevikku, vaid ka tulevikku. Meil on kohustus hoida ja arendada meie riiki, et meie riigiga ei juhtuks sama, mis Ukraina Vabariigiga . Meie ees seisvad väljakutsed on suured, me peame kaitsma oma riiki. Soovin kõigile rahu, õnne ja jõudu, et astuda vastu tulevikule koos kindluse ja lootusega.

Elagu Eesti Vabariik! Elagu meie rahvas!

Aitäh!