Lugupeetud vallavanem, hea koolipere!
Heitlikud ja keerulised ajad on meie ümber ja meil endilgi. Meie koduse Eesti asukoht on selline, kus peame olema alati valmis ja mitte kaotama valvsust. Tundub, et me muud ei saagi teha, kui elada kriisist kriisi. Oleme väikesed ja kergesti mõjutatavad suurte riikide mängudest, mujal tekkinud probleemidest.
Tundub, et liigume ühel suurel kriiside jadal. Kord oleme kimpus moodsa Hiina viirusega, mis kord kannab nime delta ja siis jälle omikron. Siis peame vaatama, kas kolme elektripirni asemel põletada kahte ja keerata maha sooja, siis jälle, kas ikka on mõistlik sõita oma autoga linna asju ajama või lükata see järgmiseks korraks, sest 1 euro ja 70 senti nagu ei tahaks ka välja käia iga põletatud liitri eest, aga teisti ka ei saa.
Ja siis on meil naaber, kes mitte ei taha unustada seda, et ümberringi on iseseisvad demokraatlikud riigid, kus inimestel on kombeks ise omi asju ajada, otsustada just nii nagu nemad õigeks peavad. Riigid, kellel ei ole eesmärk laiendada oma territooriumit teiste inimeste heaolu ja turvalisuse arvelt, vaid kes tõsimeeli keskenduvad sellele, et homne päev oleks parem meil ja kõigil teistel. Meil on naaber, üldse mitte kaugel, kes soovib taastada oma kunagist hiilgust, külvates maailma hirmu ja ähvardades inimesi. Pahatihti kardame seda naabrit või õigemini selle naabri juhte, mitte neid inimesi, kes on selle sama naabrijuhi ohvrid.
Ja kõige selle taustal julgen ma öelda, et saja nelja aastases Eestis oleme olnud alati tublid, tihti eesrindlikud, vajadusel ühtehoidvad, vajadusel kriitilised, aga tublid. Julgen väita, et nii hea elada, kui viimastel aastatel, nii hea ei ole kunagi olnud. Vaatamata kõigele. Aga ma siiski üldistan. Senikaua, kuni kõikidel lastel ja noortel ei ole siin hea elada, senikaua kuni kõik meie vanaemad-vanaisad ei saa väärikalt vananeda ja senikaua kuni kõik ei saa üldisest heaolust oma osa, senikaua peab Eesti pingutama ja tööd tegema.
Sünnipäeva peab tähistama, aga meenutama kui raskelt see siiski meile tuli ja ei tohi unustada, et tööd on veel palju ning valvel peab olema. Vaenlane ei maga. Maailm ei maga. Elu liigub edasi ja meie ei tohi sellelt vankrilt maha jääda. Siis ei ole enam elu nii hea.
Mul on siiski ka üks retsept, mis võiks ja peaks meile tagama, et saja kümne, saja kolmnekümne või kahesaja aastane Eesti oleks jätkuvalt koht, kus on hea elada. See retsept peitub hariduses. Täna on õppimine maailma kõige lihtsam, sest meile kõigile on tohutu kogus infot kättesaadav. Peaaegu kõigil on meil taskus nutitelefon, mis hüppab sealt päevas sadu kordi välja, hirmus, et äkki jääme mingisugusest tähtsast infost maha. See sama telefon hoiab endas tänaseks juba lõpmata palju infot ja vastust küsimustele, miks, kuidas, kes, mis, kelle jaoks. Info kättesaadavuse kiirus on asi, millest mina oma kooliajal oskasin ehk unistada ja millest siin meie hulgas olev vallavanem oma kooliajal ei näinud ilmselt mitte kõige pöörasemal hetkel undki.
Ja ometi, ei ole see meie elu lihtsamaks teinud. See ei ole hariduse omandamist teinud kergemaks. Paljudel on see jätkuvalt raske, paljudel väga raske. Ja need põhjused on igaühel individuaalsed. Aga iga kord, kui telefoni kätte võtame, mõtelgem, kas mängida järjekordne nutimäng, vaadata Instagramist, kas vahepeal on keegi midagi huvitavat postitanud või hoopis uurida Vikipeediast, mida õpetaja mõtles selle all, et trigonomeetriat võib mul tulevikus vaja minna või näiteks, et suure ooperimajaga linn ei olegi Austraalia pealinn ja miks see nii on.
Suurim kingitus sünnipäevalapsele saavadki olla tema enda inimesed, kes on eluga kursis, oskavad infot leida, avaldada arvamust ja lisaks sellele, ka ise midagi ära teha. Samuti on suurim kingitus see, kui meie inimesed on targad. Ja tark ei pea olema mitte riigi pärast, vaid ikka iseenda pärast. Targaks ei tee meid mitte õpetaja klassi ees, vaid ikka me ise. Me ise peame olema aktiivsed, ise õppima ja teate, üsna tihti selle nimel ka pingutama. Mitte midagi ei tule lihtsalt. Eks pingutus on igaühe jaoks erinev. Olgu see kas või igal hommikul koolimajja tulek ja seejärel ka tundi minek. Mõne jaoks on pingutus osalemine üle Eesti toimuval olümpiaadil ja seegi pingutus võib talle siiski olla üheks etapiks järgmistel pingutuste radadel. Iga pingutus tasub end ükskord ühel või teisel moel ära. Võibolla me kõik seda täna ei mõista.
Meil poleks saja nelja aastast riiki, kui me ei oleks viitsinud pingutada. Kui me oleksime omal ajal niisama käega löönud. Ehk oleksime täna pidanud aktust hoopis teises keeles, Pika Hermanni tornis lehvimas sinimustvalge asemel mõni muu trikoloor. Igaühest on sõltunud see saja nelja aastane Eesti. Iga üks me oleme Eesti saadikud, kes kujundavad seda, kuidas me homme elame.
Tänane Eesti Vabariigi 104 aastapäevale pühendatud kontsert toob teieni samuti ühed vahvad pingutused. Kui keegi oskaks kokku lugeda, kui mitu tundi on läinud proovimisele ja harjutamisele, et tänane kava saaks teoks, siis need tunnid oleksid ilmselt tohutult suured. Ma tänan kõiki, kes täna siin üles astuvad, ma tänan eriti juhendajaid, kelle töö ei alga ega lõpe proovisaalis.
Pingutagem oma väikese Eesti nimel ja pingutame iseenda nimel. See väärib seda, et elada vabas ja heas Eesti riigis.
Elagu Eesti ja palju õnne meile kõigile!
