Kallis koolipere, külalised, oleme kogunenud siia, et tähistada Eesti Vabariigi 104. aastapäeva.

Viimased aastad on olnud huvitavad, oleme saanud harjuda teistsuguse eluga ja erinevate piirangutega. On olnud tõuse ja mõõnasid, olukord on nii paranenud kui halvenenud. See kõik on meid kindlasti toonud mingil määral välja rutiinist ja oma mugavustsoonist. Oleme pidanud harjuma uuega ja seda omaks võtma. Oleme pidanud õppima ja oma elu korraldama teisiti kui tavaliselt. Ma usun, et kõiges negatiivses peaks nägema midagi positiivset. Arvan, et see kõik on meid arendanud või vähemalt aidanud näha maailma teisiti. Olime harjunud, et maailm on ühesugune ja see ei muutu, aga näed muutub küll.

See on näidanud, et tegelikult me kõik soovime olla vabad. Soovime olla vabad nii vaimselt kui materiaalselt, vabadus on põimitud inimloomusesse, see on miski mida kõik soovime saavutada. Seda enam peaksime hindama, et Eesti riik on vaba. See võib tänapäeva noortele tunduda kui normaalsus ja iseenestmõistetav privileeg. Kuid tegelikult see nii pole, see on ikkagi meie esiisade poolt väljavõidetud vabadus. Me peame pingutama, et hoida seda vabadust.

104 aasta eest olid inimesed valmis end vabaduse eest ohverdama. Kuid mis hinda ollakse tänapäeval selle eest nõus maksma? Kas meie, noored suudame vabadust piisavalt hinnata, kui me pole teistsugust korda näinud?
Mina kui noor loodan, et oleme kõik valmis Eesti Vabaduse eest seisma ning seda vajadusel kaitsma. Usun, et nõnda mõtlevad ka teised eestlased. Olgem eestlased ja seiskem Eesti eest väärikalt ja targalt.

Head Eesti vabariigi 104. aastapäeva kõigile!