25. novembril oli õhtu täis meenutusi, emotsioone, naeru ja rõõmu. Kokku tulid Tarvastu kooli vilistlased, endised ja praegused õpetajad, koolitöötajad.

Ennelõunal askeldasid ümber maja kettagolfi mängijad, kes saabunud paksust lumekattest hoolimata nautisid talveilma täiega. Samal ajal käis koolimajas kibekiire askeldamine, sest paika pandi registratuurilaud, seati üles viimased kaunistused ning valmistuti hoolega õhtuseks peoks.

Mustla rahvamajas oli veelgi rohkem sagimist. Kus on rahvariidevöö? Kus on noodid? Äkki on klaverimänguks liiga pime? Kas me mahume ikka kõik saali ära? Tavapärane kontserdi eelne olukord.

Kell on saanud 14.00 ning saabuvad esimesed külalised. Kohal on esimest lennust Eino Aarend, kes lõpetas kooli 1951. aastal. Saabuvad veelgi külalisi ning pinge on laes – kas on kõik ikka valmis? Aktuse alguseks on saal rahvast täis. Vabu kohti mõned üksikud.

Kontsert-aktuse pealkirjaks on „Loon oma eluvaipa.“ Kontserdi mõte kandub ühisest loodud juubelivaibast, mille tegid nii kooli praegused töötajad ja õpilased kui ka vilistlased. Kontsert-aktuse käigus laotati laiali eluvaip ja selle olulised osad. Rõõm, õnnestumine, üksteisele toetumine, kurbus, kaotusvalu, edasi liikumine – kõik mis on ühes elus olulised.

Aktuse alguses toodi lavale juubelivaip. Kontserdi käigus mälestati neid, kes enam meiega koos ei saa olla. Noored andsid endast kõik. Juhendajad andsid endast kõik. Kokku sai taas üks ilus kontsert. Eluvaip sai lahti võetud ja taas üheks seotud.

Erinevate numbritega esinesid vilistlaste tantsurühm, 8. klassi neiduderühm, saksofoniansambel koos rütmigrupiga, algklasside tüdrukute ansambel, 6. – 8. klasside neiduderühm, poiste ansambel, 4.h klassi segarühm, mudilaskoor, algklasside lauluansambel, gümnaasiumi segarühm, 6. -8. klasside segarühm, vilistlaste akordioni ansambel, rokkansambel AD3J (Ardo, Deivi, Jaan, Joosep, Johannes), 3.b klassi tüdrukute rühm, muusika- ja kunstikooli solistid ning õpetajate segakoor.

Kontserdi lõpetas „Tarvastu kooli laul,“ mida lauldi kahel korral. Pühiti pisarad. Tänati üksteist. Siis tehti kiire analüüs, mis läks ja mis ei läinud. Seda, mis ei läinud, vaat et polnudki. Ja see polegi kõige tähtsam. Emotsioon ja mõtteterad, mis kontserdi käigus saadi, need on olulised.

Seejärel suunduti koolimajja, kus hakkas tihe sagimine. Otsiti üles vana klass, öeldi tere klassijuhatajale ja ning rõõmustati taaskohtumiste üle. Mõnes klassis olid valmis seatud albumid, mõnes klassis tehti isegi Powerpointi esitlus. Kooli võimla oli muutunud imeliseks peosaaliks, kus valmis oli pannud end kolm esinejat. Ja siis tantsiti, naerdi, lõbutseti südamest.

Kui palju juhtus, kui palju toimus, kui palju õnnestus! Iga üks võtab midagi kaasa. Meenutab hea sõnaga ning ootab juba väga järgmist suurt kokkutulekut aastal 2027, mil Tarvastu kool saab 185. aastaseks!

Pildid 25. novembri kontsert-aktusest on leitavad siitlink opens on new page. Autor Taavid Meedia / Taavi Bergmann.

Direktori sõnavõtt:

Austatud vilistlased, austatud õpetajad ja koolitöötajad, hea Tarvastu koolipere!

See on üks vägevaid traditsioone koolides, kus iga viie aasta tagant tullakse kokku ja meenutatakse neid aegu, kui sai koos koolis tehtud ikka igatsorti asju. Näha taas neid õpetajaid, kellele tänutundes täna silma vaadata ja taas öelda – aitäh! Ja õpetaja, mäletate seda kui…

Selliseid lugusid ja meenutusi on meil vist tohutult palju ja tänane päev ja õhtu ongi ju spetsiaalselt selle jaoks, et korra peatada aeg, naerda ja kas või nutta korraks koos, nautida seda, mis on meie ümber ja korraks mõelda ka sellele kuidas edasi.

Üks meie kooli vilistlane, nimeks Küllike Pihlap, aitas meie kooli ette võtta teekonna uue brändi loomiseks. Bränd on siis kodumaises mõttes institutsioon, mis eristub teatava nime või kujutise abil. Aga see vist on tihti nii, et uus direktor ja siis tahab märki maha jätta ja siis teeme logo. Aga see oli meil väga sisuline töö. Küllike kaevas meie kooli ümber ja pealt, seest ja väljast ja saime kokku ühe olulise lause – eluks vajalikud oskused peab meie kool meie õpilastele andma.

Ja siis ma selle mõttega mängisin. Bränd ei ole kunagi ilus klantspilt sotsiaalmeedias. Bränd on palju sügavam ja koosneb erinevatest tahkudest. Ja kui mõelda, siis brändi esmamulje loob alati meie koolis õpilane, ka õpetaja, aga meie brändi sisust ja tulemustest räägivad meie vilistlased. Vaatasin vilistlaste nimekirja, veel eile õhtuni kui käisid viimased korralduslikud ettevalmistused.

Seltskond on aukartustäratavalt vägev. Meie kooli vilistlaste seas on ju neid, kes ravivad meie hambaid tipptasemel, inimesi kes loovad ülisuuri unistusi teoks nagu näiteks Raassilla motokeskus, inimesi kes on tipptegijad IT sektoris, inimesed kes on loonud suurperesid, inimesed, kes on edukad ettevõtjad, kogukonnas panustajad, tipptasemel poliitikud ja vallajuhid, imehead fotograafid, väga head õpetajad ja seda nimekirja saab jätkata veel pikalt. See on siin samas Tarvastu koolis ja gümnaasiumis võimalik ja sellega me proovime iga päev tegeleda nii hästi kui me oskame, et seda vilistlaste uskumatut nimekirja jätkata.

Õpetaja Helle ja õpetaja Aive panid kokku Tarvastu Gümnaasiumi aabitsa. See raamat pole ainuüksi sellepärast niivõrd tähendusrikas, et see nõudis meeletult tööd, vaid tema suurim sisu on see, et kui te seda loete, siis tekib hämmeldus. Heas mõttes. Meie koolis, meie kogukonnas, nii väikesed kui me ka ei ole, siis me teeme neid asju, me teeme seda suure südamega, armastusega ja selleks, et meie noortel oleks oma eluvaibas olulised triibud, mille abil oma elu tervikuks siduda ja tulla uhkusega vilistlaste kokkutulekule ja öelda, aitäh õpetaja! Aitäh Tarvastu kool! See on lihtsalt imeline! Ja mõni päev tuleb seda endale meelde tuletada, et ei ole ainult raskused, vaid on tegelikult ka palju head ja palju võite.

Ja kui palju teeb haiget see, kui loed meediast, et väike gümnaasium on liiga kulukas. Meie noored, kes on heas usus valinud Tarvastu Gümnaasiumi peetakse liiga kulukaks ja õpetajate ressursi kinni hoidvaks. Aga nende noortega, nendest tingimustes püüame me koolitöötajad anda kõik, et neil oleks eluks vajalikud oskused. Ja muideks, kui kokku lugeda see väärtus, mida 180 aastane kool on ühiskonnale andnud, või siis võtame midagi lihtsamat, palju see seltskond, üle 400 kes meid täna kokku tuleb, loob riigieelarvet, siis ma arvan, et iga siia panustatud euro on investeering tulevikku.

Head vilistlased!

Meie kool on suurte muutuste lävel. Minu siiras ja südamest tulev tänu, et Viljandi vallavalitsus ja volikogu on astumas suuri samme, et meie kooli õppehoone saaks uueks loodud. Esimesed verstapostid on astutud, nüüd jääb üle veel oodata. Ma arvan, et meie õpilased, õpetajad ja tervikuna meie kogukond väärib seda uut ja kaasaegset õppehoonet, kus jätkata olulist tööd.

Teine suur väljakutse peitub hoopis maailma peadpööritavas kiiruses ja sellega on hädas ilmselt kõik koolid. Küsimus, mida ja kuidas õpetada 21. sajandi noortele! Ja siin tuleb ilmselt mängu õppekavas leitav üldpädevuste osa. Need ilusad märksõnad nagu õpipädevus, enesemääratluspädevus, digipädevus, sotsiaalne pädevus – need on märksõnad, millele peame järjest enam rõhku panema ehk kuidas normaalselt suhelda, kuidas hoida enda füüsilist ja vaimset tervist ja kuidas teha õigeid valikuid, kui kogu maailma teadmiste atlas on meil taskus iga päev kättesaadav peaaegu 24/7. Meie kooliõpilastele käisid neljapäeval rääkimas vilistlased Mait, Tarvi ja Priit. Üheks teemaks tehisaru. Asi, mida me ehk teadsime, et tuleb või vähemasti unistasime, et tulevad rääkivad ja isesõitvad autod või ilusat teksti loovad masinad, aga mille kohaloleku rutt on olnud meeletu ja mille kohalolekust haridussüsteemis me alles õpime tundma. Aga see on täna juba siin. Isegi tänases aktuses on see omal kohal.

Viis aastat on möödas viimasest korrast, kui said kokku vilistlased ühisel suurel peol. 2018. aasta oli siis. Viis aastat ja maailm on täiesti teine kui ta oli siis. 2028. aastal saame me taas kokku. Mida siis elu toob? Seda teab küll vaid inimene, kes läbinud põhjaliku kolmanda silma koolituse. Ja kas temagi siis päris täpselt teab. Aga mul on hea meel, et meil on ümber head inimesed, tegusad inimesed, kel süda õiges kohas, kes valutavad palju selle nimel, et meil oleks kõigil hästi ja nii saamegi raskustest üle.

Ma tänan siiralt hea vilistlane ja koolitöötaja, et sa oled täna siin! Aitäh Sulle, hoia meie kooli, ole selle kooli heaks brändisaadikuks oma iga päeva elus ja soovin teile kõike head ja kummardan teie ees tänutundes!

Loon oma eluvaipa! See kontserdi mõte tekkis nagu ikka head asjad tekivad. Uitmõtetena. Aga tegelikult on see üks vägev mõttekäik, mis kannab endas tugevat sidet üksteisega ja tuletab meile meelde, et igas raskuses on olemas väljapääs.

Ja et me peame tegema koos asju, et need tuleksid hästi välja. Üksik vaibatriip ei muuda seda veel vaibaks. Koos oleme ühtne vaip, kus me ei unusta ära enda olulisust ja erilisust selles.

Hea Tarvastu koolipere! Aitäh teile kõigile, sest ilma teieta ei oleks Tarvastu kooli, meie võite ja rõõme, meie tegusid! Meie eluvaipa!

Täna me laulame, tantsime ja pidutseme! Näitame, mida oskame! Ja kui su ümber on nii ägeda kutid nagu need siin on, siis tuleb öelda, poisid laulma ja seda me teemegi!